Eesti Ujumisliit võttis eelmisel aastal vastu väga halva otsuse - korraldada Noortesarja võistlused kolmes erinevas tsoonis varasema kahe asemel. Tänavust formaati saab kirjeldada sõnadega naljanumber ning praktiliselt puuduv konkurents.
Kuna vabariigi parimad ujujad on löödud lahku, siis edasiviivat konkurentsi ei ole. Siit tekib küsimus, et miks peaksid Maarjamaa parimad ujujad üldse sel võistlusel osalema?
Eriti absurdseks on asi läinud Tallinna B-tsoonis. Äsja peetud II etapil oli kavas 10 distantsi kus osavõtjaid ühe ala peale oli viis või vähem. Kolm või vähem osavõtjat oli kuuel distantsil. Ühesõnaga lihtsalt tule starti ning saad vabariiklikul võistlusel medali. Toome nüüd näiteks Audentese Spordiklubi, kes on B-tsoonis üks enim medaleid võitev klubi. Miks peaks noor ja andekas Audentese ujuja X osalema Noortesarjas, kui ta võidab enda lähimaid konkurente ligi basseinipikkusega? Samal ajal tema kõige kangemad konkurendid võistlevad teises tsoonis. Lõpuks tekibki olukord, et sellel noorel ja andekal ujujal on mõttekam osaleda näiteks Soomes toimuvatel mõõduvõttudel, sest seal on vähemalt konkurents.
Kõige naeruväärsem olukord B-tsooni etapil oli, aga see kui ühel alal oli stardis vaid üks ujuja. Teise näitena võib tuua, et ühes tsoonis medali saav ujuja (isegi kuldse) ei pääse finaalvõistlusele, sest teine tsoon on nii palju tugevam. Mis sõnumi saadab see aga lastevanematele? Noortesari peaks ühendama vabariigi parimaid ujujaid mitte neid lahku lööma. Narvas treeniv ujuja ja Hiiumaal treeniv ujuja peaksid saama aastas mitmel mõõduvõtul kokku ning selgitaksid välja kes on sel hetkel parim. Kui meil puudub kodus väljund tugevatele noorujujatele hea sarja näol, siis see tähendab, et alaliidu infrastruktuur on mäda.
Mis oleks lahendus?
Esiteks ei tohiks meie parimaid hoida lahus. Kujutage ette, et vaatate Vormel 1 ning USA-s sõidavad pooled võistkonnad ning Jaapanis teised ning kogu aasta peale saavad parimad kokku ühe korra. Esiteks ei viitsiks seda keegi enam vaadata ja teiseks kaoks ka sõitjatel motivatsioon lihtsalt sõitma minna. Praegu on väga tihti tekkinud olukord kus ühe ujuja domineerimise tõttu on ta käigu välja võtnud ning lõpuni lihtsalt "sulistanud".
Kui jätta alles praegu kolm toimuvat etappi + finaal, siis toimuda võiks kõik nii. Kuna osavõtjate arv mõistetavalt suureneb, siis korraldada etapp ühel päeval kahes osas. Esimeses osas on kaks vanuseklassi ja teises ülejäänud kaks. Oleks piisavalt ruumi ning võistlused ei veniks üleliia pikaks. Kuid võimalusi on veelgi. Luua kaks divisjoni vastavalt aegadele ning hommikul ujub näiteks divisjon 2 ja õhtul divisjon 1. Ausalt öeldes on lahendusi väga palju, alaliit võiks näidata nüüd üles kasvõi veidikene initsiatiivi, et nad hoolivad noorte ujumisest ning hakata koostöös treeneritega välja töötama uut formaati.
Kehva korraldus = kehva võistlus
Samuti tahaks tähelepanu juhtida asjaolule, et Noortesarja korraldusõigust ei tohiks anda lihtsalt sellele kes seda tahab. Võistlust peaks organiseerima klubi/inimesed, kes oskavad vilunult võistlust läbi viia. Muidugi tuleb ette ootamatuid apsakaid, kuid meie parimad noored väärivad parimat võistlust. II etappi korraldanud Nordswimi korraldus oli kohapeal olnute treenerite hinnangul kehva. Tulemusi ei tulnud tabloole, diktor ei lugenud ka ette tulemusi. Samuti ujuti mitmel korral Noortesarja rekordeid, aga et ujujale aplodeerida ning juhtida tähelepanu sellele jäi neil aga tegemata.
Eestis on palju klubisid, kes suudavad võistlust väga hästi läbi viia. Kui alaliit suudaks ka neile pakkuda motiveerivat paketti, siis võtaks korraldamisõiguse vastu palju rohkemad. Kui me tahame, et meil oleks parimad noored ujujad, siis peame pakkuma neile ka vastavaid tingimusi. Miks peaksid pingutama ainult ujujad?
PÜSIGE LAINEL!