Ujumise MK-sari on aastal 2026 saanud enda lõpplahenduse ning kolme nädala jooksul juhtus veeradadel nii mõndagi. PriitSwim otsis välja kuus tähelepanekut ning nende hulka kuuluvad nii eestlaste esitused, World Aquaticsi piinlik stardinimekiri ning eelvaade Pekingi lühiraja MMile.
MK-sari on viimastel aastatel tiksunud sarnases rütmis. Kolm nädalat, iga nädala lõpus üks etapp ning kogu võistlussari ühes regioonis. 2024 reisiti Aasias, mullu Põhja-Ameerikas ning nüüd Bakuus, Tashkentis ja Astanas.
Järgmise aasta MK-etappidel peaks mängus olemas ka olümpiapiletid, sest jagatakse välja kuus kohta 50 m selili-, liblik- ja rinnulisprindis. Eelinfo kohaselt peaks etapid toimuma Euroopa riikides, mis on võõrustanud olümpiamänge ning kuus kiireimat ujujat selgitatakse välja kolme päeva jooksul.
Avapäeval ujutakse kahel korral, pärast hommikusi eelringe jääb alles 32 ujujat. Avapäeva õhtul edenevad teise päeva 16 kiireimat. Järgmise päeva õhtul selgitatakse kaheksa finalisti ja kolmandal võistluspäeval jagatakse kaheksa finalisti seas kuus piletit LA olümpiale. Aga ega ametlikku infot ei ole, mida selline suur spordiorganisatsioon nagu World Aquatics endale lubada ei tohiks, kui soovib ujumist spordialana maailmas edasi viia.
1. Tribuntsovi MMi finaalist väljajäämine oleks üllatus
Täisprogrammi ehk kõik kolm etappi tegi eestlastest ainsana kaasa Ralf Tribuntsov. Pronksmedal, Eesti rekord ja neli neljandat kohta oli viisakas saak. Ka ajad olid vägagi arvestavad ning nende põhjal võib väita, et oleks suur üllatus kui Tribuntsov Pekingis finaali ei pääseks.
Kui eestlane enda tase vähegi ära ujub, siis 50 m seliliujumises ei tohiks probleeme olla. 100 m selili distantsil on supp veidi mahlasem ning ainult enda taseme ära ujumisest ei pruugi piisata. Seni on Tribuntsovi parimaks lühiraja MMil 10. koht, mille ta saavutas kaks aastat tagasi just 100 meetri distantsil.
50 m vabaujumises on olukord veelgi lahtisem. Nägime ka MK-sarjas, et sellel alal on eestlane kõige ebastabiilsem. Uue tehnikaga harjumine võtab aega ning mullu ujutud Eesti rekord 20,77 oli ideaalilähedane sooritus. Pekingis oleks vaja alla 21-sekundi kindlasti ujuda, sest konkurents tuleb läbi aegade tugevaim.
2. Kümne ujujaga finaal on jama
Sel aastal proovis ujumise katuseorganisatsioon midagi uut. Tavapärase kaheksa finalisti asemel pääses seekord võidu nimel ujuma kümme sportlast. Seda tehti põhjusel kuna lühiraja MMil kavatsetakse järgida sama loogikat, sest soov on anda rohkematele ujujatele võimalust pääseda finaali.
Ühest küljest üllas eesmärk, aga jama. See toob tippujujate taseme alla eelringides ja poolfinaalides ehk meie ujumisfännidena saame "lahjendatud ujumisi" rohkem. Kümme ujujat jälgida on paras katsumus ning ääreradadel ujuvad sportlased tekitavad seetõttu ka basseinis rohkem lainet ehk tingimused mõnel alal võivad minna kehvemaks.
Kolmandaks on antud samm üsna arusaamatu, sest Los Angelese olümpial peaks finaliste ikka olema kaheksa ning see on ujumises läbi aegade olnud ka standard. Uuendused spordis on alati head, aga teatud spordialadel on elemente, mida lihtsalt ei tasu puutuda. Muidugi on see kõik vesi Eesti ujujatele, kellel on suurem tõenäosus pääseda poolfinaali kui ka finaali.
3. Kornev on superstaar, aga stabiilsusest jääb puudu
Kolme etapi jooksul oli üks võistluste superstaare venelane Jegor Kornev, kes kokkuvõttes pälvis teise koha ning ujus kaks maailmarekordit. Kornev oli kevadel juba heas hoos ning augustis peetud EMil saavutas ta kuldmedali 50 m liblikujumises ning võitis kahvatumad medalid 50- ja 100 m vabaujumises.
Ka MK-sarjas oli ta pöörases hoos 50 m liblikujumises, kus langes maailmarekord (21,28). Tippmarki kordas ka 100 m vabaujumises (44,84). Ta ujus veel mitmeid häid tulemusi teistel aladel, aga sarnaselt EMile jätab venelase stabiilsus tipus soovida. Mõistagi, standard on väga kõrgel, aga kui tal on soov tõusta Leon Marchandi ja teiste superstaaride kõrvale, siis on tal arenguruumi.
Pekingi lühiraja MMil on Kornevil potentsiaalselt võimalus võita neli individuaalset kuldmedalit. Samas võib ka juhtuda, et ta jääb individuaalselt kuldmedalita. Kui hästi suudab ta enda vormi ajastada tiitlivõistluseks ning kas ta suudab närve kontrollida, need on peamised küsimused Kornevi kohal enne lühiraja MMi.
4. Jefimova võitleb Pekingis kuldmedali nimel
Kuigi Eesti parim naisujuja Eneli Jefimova MK-sarjas sel aastal ei startinud, siis 50- ja 100 m rinnuliujumise tulemused olid vägagi tagasihoidliku. Kolme etapi jooksul oli parim 100 m rinnuli võiduaeg 1:04,03 ning poole lühemal maal 29,54.
Võrdluseks, Jefimova ujus mullu lühiraja EMil vastavalt 1:02,82 ja 28,81. Parimad võimalused MM tiitlile on eestlannal 100 m distantsil, kus põhimõtteliselt võib ainsaks konkurendiks pidada hiinlannat Tang Qiantingi. Hiinlanna on valitsev maailmameister (1:02,38) ning sügisel olnud väga hea hoos Aasia Mängudel, aga seda tavabasseinis.
Juhul kui sel alal peaks startima ka Kate Douglass, siis on pilt teine, aga tema programm oleneb suuresti ka teistest aladest ning ajakavast. Tal on hetkel 100 m rinnuliujumises konflikt sama pika vabaujumise alaga, kus ta on maailmarekordiomanik. 50 meetri distantsil on Jefimova konkurentideks taas Tang ning potentsiaalselt ka Benedetta Pilato ja Ruta Meilutyte.
5. World Aquaticsi piinlik stardinimekiri
MK-sarjas nägime sel aastal mitmeid suurepärased esitusi ja kokku ujuti kolm maailmrekordit. Samas nägime ka seda, et kui lihtne on World Aquaticsit rahapakiga uimaseks lüüa.
Ilmselgelt toimusid tänavu kolm etappi Bakuus, Tashkentis ja Astanas, sest nende riikide valitsused maksid korraliku kopika, et võistlussari nendesse riikidesse tuua. Selles ei ole pealtnäha midagi halba, aga kui kuulutati välja, et 2026. aasta etapid toimuvad just nendes riikides, siis öeldi kohe, et võistluste keskmine tase hakkab kannatama kõvasti.
Väga tugevalt lõi see välja naiste seas, kus nii mõnigi keskpärane 12-aastane Eesti tüdruk oleks mitmel alal finaali murdnud. Kolme etapi jooksul oli lausa 13 ala, kõik naiste seas, kus ühel alal oli 10 või vähem osalejat. Ja seda MK-etapil, piinlik korralagedus! Kes lõpuks võitis kõige enam antud võistlussarjast?
Tippude tipud ehk rikkad said veelgi rikkamaks. Keskpärased ujujad maksid ise peale, et seal võistleda ning suurem osa maailma tippudest loobus, sest ei tahtnud antud regiooni reisida. Kaotajaks oli ujumisfänn, kes nägi paar head esitust, hunnik keskpäraseid sooritusi ning lõppude lõpuks oli tegemist lihtsalt keskpäraselt korraldatud kommertsvõistlusega, kus saadi osalema mõned üksikud maailmastaarid.
6. Zaitsev on ohtlikum kui tundub
Viimasel etapil Astanas lõi eestlastest kaasa ka Daniel Zaitsev. 50 m vabaujumises isikliku rekordi lähedane aeg 21,38 ning 50 m selilis tippmark 23,28. Tegemist oli 28-aastase ujuja esimese stardiga lühirajahooajal.
Minnes korra tagasi, siis mullu lühiraja EMil ujus Zaitsev 50 m liblikujumises Eesti rekordi 22,06. Tippmark langes ka tavabasseinis ning nüüd näitas eestlane aegu, mis on talle tavapäraselt olnud kättesaadavad tiitlivõistlustel.
Jah, päris täielikku pilti me ette ei saa, sest 50 m liblikujumine kattus ajaliselt seliliujumisega ning kuna Zaitsev tahtis MMi A-normatiivi seliliujumises, siis seekord jättis ta põhiala ujumata. Aga sellegipoolest on oktoobrikuus näidatud kiirus äärmiselt positiivne ning loob hea eelduse lühiraja MMiks.
Lühiraja MMil finaali pääsemine ei oleks Zaitsevile midagi uut, sest aastal 2022 ta ujus finaalis, aga nelja aasta jooksul on 50 m liblikujumise tase märgatavalt edasi läinud. Rongiga on kaasa minemas ka Zaitsev, kellest võib sel hooajal saada esimene Eesti ujuja, kes alistab 22-sekundi piiri. See saavutus peaks tooma ka pileti MMi finaali, aga kindlasti saab ta olema Eesti koondise jokker kaardipakis.