Eelviimane võistluspäev Pariisi ujumise EMil on lõpule jõudnud. Iga võistluspäeva lõpus võtab PriitSwim päeva kokku, kuid seda mitte-traditsioonilises kastmes, ikka ummamuudu. Kuna viienda päeva õhtul EM päevikut ei olnud, siis kahe päeva tähelepanekute märksõnadeks olid Zirki risk, EMi lauslollused, Prantsusmaa pidu ja Salu olümpialootused.
Eile õhtul kirjutas üks tuttav: "Kas olid Kregori poolfinaalujumisest nii löödud, et ei suutnud isegi ülevaadet kirjutada?" Naersin mõnuga, aga päris nii hull asi ei olnud, kuid haige lapse eest hoolitsemine on olulisem kui ükskõik milline kirjatükk.
Rääkides Kregor Zirkist, siis alustas ta enda põhiala - 200 m liblikat - väga hästi. Eelringides peatus stopper 1:55,96 peal, mis tähistas ka tema karjääri paremuselt üheksandat aega ning hooaja tippmarki. Kuuendana poolfinaali edenenud eestlane alustas distantsi võrdlemisi tagasihoidlikult ja pealtnäha oli kontrollitud ujumine.
Poolfinaal algas kõik ideaalse stsenaariumi järgi. Kregor alustas julgemalt, esimene 100 meetrit oli võrreldes hommikuga 0,3 sekundit kiirem. Ka 150 meetri pöördes oli edu täpselt samasugune, aga viimasel neljandikul enam sellist võimsust ei olnud ja ajaks 1:56,04. Teadmatust Kregori vormi üle oli palju, ta otsustas riskida ning alustada teravamalt, aga pea ja keha koostööd ei teinud.
Lõpuks jäi poolfinaalist teda lahutama vaid 0,16 sekundit. Ühest küljest kiitus, et Kregoril olid ikkagi cojonesed ja ta võttis saatuse enda kätte ning alustas julgelt. Teisest küljest, kas parema jõujaotusega oleks ta suutnud veelgi kiiremini ujuda? Oleksid-poleksid ei loe. Kokkuvõttes 10. koht ning koos Ralf Tribuntsoviga jäid nad jagama Eesti meesujujate parimat resultaati sel EMil.
Miks ikkagi Kregor finaali ei jõudnud? Tõsi, küsimus ei olnud ainult taktikas. Juuni keskel sündis Kregori perre teine laps ning kes kunagi sünnitusmajas käinud, siis võtab see arusaadavalt palju aega, palju energiat ning ujumise kontekstis jääb ära ka väga palju treeninguid. See kõik on normaalne, aga kui tahta konkureerida Euroopa absoluutse tipuga, siis paratamatult tuleb lõivu maksta.
Kuna eelnevatel nädalatel enne EMi tundis eestlane end treeningutel hästi ja ajad olid soliidsed, siis otsustas ta ikkagi EMil startida. Huvitaval kokkusattumusel sündis ka Kregori esimene laps ca kuu aega enne tiitlivõistlust. Vähemalt ta EMil ujus, jagas parima meesujuja tiitlit ning kui elurütm kahe lapsega sisse saab käidud, siis näeme peagi teda taas finaalides.
Ühtlasi katkes Kregoril vägagi muljetavaldav seeria. Ta oli enne EMi jõudnud viiel järjestikusel tiitlivõistlusel finaali. Järgmine suurem mõõduvõtt on kavas detsembris kui peetakse lühiraja MM.
Euroopa meistrivõistluste lauslollused
Vahel on nii, et vaatad mõnda võistlust ja mõtled, et milleks seda jama vaja on? Ei möödu selliste mõtetega ka Pariisis peetav EM. Alustuseks sega 4x200 m vabaujumine, vabandage minu prantsuse keelt, aga mis s*tt see on? Täielik Miki-Hiire ala.
Esiteks, ei ole see olümpiaala. Sega teateujumises jagatakse olümpial medaleid ainult 4x100 m vabaujumises. Teiseks, EMil startis eelringides kokku 11 võistkonda ehk selgelt kõige vähem tiime võrreldes traditsiooniliste teateujumistega. Kolmandaks, see on maksimaalselt igav ala, mille väärtus on praktiliselt 0. Juu keegi pidi enda exceli tabelis linnukese kirja saama.
Mida oleks võinud teha selle asemel? 4x50 m vaba- või kombineeritud teateujumine. Ükskõik, kas sega või mehed või naised. Los Angelese 2028 olümpiaprogrammis on nüüd kõik 50 meetri alad ja sellel EMil oleme olnud tunnistajaks faktile, et kui suure hüppe on sprindialade keskmine tase teinud. Lisaks oleks need teateujumised ääretult tasavägised, tempokad ja mis kõige olulisem - pealtvaatajatele atraktiivsed!
Teine arusaamatu leiutis Pariisi ujumise EMil on paraujumise kaks ala - 50 ja 100 m vabaujumine. Paraujumine ise on ääretult huvitav, sest on väga palju erinevad klasse ja kui teada reegleid, siis jälgimine veelgi huvitavam. Siinkirjutaja üks lemmikumaid ujujaid on Guo Jincheng - trükkige nimi Youtube ja see mees suudab asju, mida isegi mõned tavaujujad ei suuda.
Milles siis probleem? 1) Paraujumine toimub multiklassi formaadis ehk ühes ujumises võistlevad erineva puudega sportlased ja võitja selgitamiseks kasutatakse punktisüsteemi. Ehk laias laastus sportlane, kes jääb ajaliselt viimaseks, aga on kõige sügavama puudega võib võistluse võita. Praktiliselt on võimatu pidada ujumise ajal järge, et kes juhib ja on medalikohtadel.
2) Ujumine ja paraujumine on tegelikult kaks erinevat spordiala ning üritada promoda paraujumist selliselt nagu Pariisis, siis see on lihtsalt kohutav strateegia, sest kavas on ainult kaks distantsi ja enamik tippe keskendub paraujumise EMile, mis peetakse kuu aja pärast. Need ujumised tehakse kiirelt ära ja sama kiirelt ka kahjuks unustatakse seetõttu.
3) Nagu eelnevalt öeldud, siis paraujumises on tohutult palju huvitavaid nüansse. Näiteks: pimedate klassis ei ole tulemus enne ametlik kui kohtunik ei ole kontrollinud sportlase ujumisprille pärast ujumist ning need peavad olema mustad ehk ei tohi valgust läbi lasta. Kuna Pariisis on ainult kaks ala, siis ei ole lihtsalt ajaliselt võimalus avada televaatajatele kogu paramaailma piisavalt põhjalikult.
Prantsusmaa pidu
Kui me vaatame heitlust medalitabelis, siis seis on enne viimast päeva võrdlemisi intrigeeriv. 20 erinevat riiki on vähemalt ühe medali kaela saanud. Tipus on Suurbritannia (6 kulda / 12 medalit kokku), Itaalia (5 / 15) ja Venemaa (5 / 14).
Pühapäeval jagatakse ohtralt medaleid. Võib-olla parimal positsioonil on isegi Venemaa, sest tuleb mitu nende trumpala, aga ka Itaalial on väga head väljavaated. Kokkuvõttes on kõik veel lahtine ning ka Eneli Jefimova võib kaudselt mõjutada (kui jätab B. Pilato kuldmedalita) kõige edukama ujumisriigi saatust.
Eelviimane päev oli kodupubliku ees võistlevatele prantslastele tõeline pidu. Otsa tegi lahti maailma ujumise suurim nimi Leon Marchand, kes triumfeeris 200 m liblikujumises ning homme proovib kulla pälvida ka 400 m vabaujumises. Tegelikult on Prantsusmaal alati pidu kui Marchand basseini hüppab, sest ta on lihtsalt nii populaarne.
Liblikujumises Marchand lihtsalt ei võitnud, vaid domineeris, sest hõbemedali teeninud ujuja kaotas 2,34 sekundiga. Areeni detsibellid olid mõistagi kõrvulukustavad, aga see oli ainult algus. Naiste 100 m seliliujumises püstitas Mary-Ambre Moluh Euroopa rekordi (57,94) ning teine prantslanna Pauline Mahieu pälvis pronksmedali.
Need olid Prantsusmaa koondise esimesed individuaalsed kuldmedalid tänavuselt EMilt ning nagu mainitud, siis homme meeste 400 m vabaujumises võib tulla lisa, aga see ülesanne ei saa olema Marchandi jaoks lihtne. Tegemist on tema paremuselt 6-7 alaga, kuid kodupubliku toetus ja Marchandi kiire 200 m vabaujumine annab alust tõeliseks maiuspalaks.
Salu ja LA 2028
Laupäeval sai palju tähelepanu eestlaste poolt Egle Salu. 50 m rinnuli eelringides ujus ta 30,61 ja edenes üheksanda ajaga poolfinaali. Meedia pealkirjad röövis fakt, et Salu oli eelujumises kiirem ka Eneli Jefimovast (30,64).
Poolfinaalis oli Jefimova ümbersündinud inimene ja sprintis elus kolmandat korda alla 30-sekundi ajaga 29,93. See viis teise ajaga finaali ning mis siin salata, kui Jefimova peaks homme medalita jääma, oleks see šokk, aga peaks juhtuma midagi katastroofilist, et selline stsenaarium reaalsuseks muutuks.
Salu ujus poolfinaalis taas 30,61 ning saavutas kokkuvõttes 12. koha. Kui nüüd vaadata natuke ettepoole, siis Salu teekond Los Angelese olümpiamängudeni võib osutuda äärmiselt unikaalseks. Salu ainus jokker on 50 m rinnuli, mis tähendab, et OMile saab ta kvalifitseeruda läbi 2027. aasta sügisel toimuva MK-etapi. Esimese päeva hommikul selguvad 32 parimat, esimese päeva õhtul selguvad 16 edasipääsejat poolfinaali. Teise päeva õhtul poolfinaal, kus jääb alles kaheksa kiireimat ning kolmandal päeval finaalis jagataksegi kuus olümpiapiletit.
Hetkel on maailmas seis 50 m rinnuliujumises selline, et järgmise aasta sügisel tuleb kuue parema sekka jõudmiseks ujuda kindlasti alla 30-sekundi. Salu tippmark on aprillis ujutud 30,59. Nüüd on mitu elementi, mis räägivad eestlanna kasuks. Ta siirdub peagi USAsse ning saab esmakordselt enda karjääris hakata treenima tipptreenerite käe all, kus suur rõhk on ka jõu arendamisel, kuid professionaalne tiim ning tugisüsteem võib anda talle tõelised tiivad.
Jäädes realistiks, siis peab Salu aastaga tegema äärmiselt suure arenguhüppe. Aga olümpiamängudele võib teda aidata ka Eneli Jefimova kui ta otsustab järgmisel sügisel antud MK-etapil osaleda. Kuidas? Jefimova täidab 100 m rinnuli normatiivi (1:06,10) ka möödaminnes, oli sellest ajast ka Pariisis kaks korda kiirem. Ujujad, kes MK-etapil mahuvad kuue parema sekka ei saa kutset olümpiale nimeliselt, vaid riik saab antud koha endale ja alaliidud ise otsustavad, et kuidas sprindipilet jagatakse.
Seega võib juhtuda stsenaarium, et Jefimova murrab MK-etapil kuue parema sekka ning alaliit annab koha hoopis Egle Salule, sest läbi 100 m rinnuli A-normatiivi saab Jefimova ujuda ka 50 meetrit, kui on kvalifikatsiooni perioodil kiirem "hädisest" 31,33st.
Laupäeval tegi ajaloolisi tegusid ka Ralf Tribuntsov, kuid temast ja spagettidest juba homme pikemalt, sest see nõuab rohkem ruumi kui kaks lõiku. Viimane päev veel jäänud ja saame maruliselt kaasa elada Eneli medaliujumisele!