Esmaspäeval tehakse Pariisis St. Denisi basseinis algust 2026. aasta Euroopa meistrivõistlustega. Ühtlasi möödub tänavu 100 aastat, kui peeti esmakordselt ujumise EM. Selle puhul pühkis PriitSwim ajaloo ürikutelt tolmu maha ning kogus kokku 10 erakordset ja huvitavat fakti Eesti ujujate kohta Euroopa meistrivõistlustelt.
1. Kaks Eesti ujujat ühes finaalis
Ainult korra on juhtunud Eesti ujumise ajaloos see, et kaks sportlast murravad EM finaali ühel ja samal alal. Ajas tuleb minna tagasi täpselt kaks aastat, kui Belgradis selgitati Euroopa parimad. Kuigi ajaloo annaalides meenutatakse 2024. aastat eelkõige Eneli Jefimova kuldmedalit 100 m rinnuliujumises, siis samas finaalis pälvis Maria Romanjuk viienda koha.
Väga lähedal oli sarnane saavutus ka 2012. aastal. Triin Aljand jõudis 50 m vabaujumises finaali, aga kaheksa parema sekka jõudmisel oli ülilähedal ka Jane Trepp. Lõpuks jäi eestlannat lahutama edasipääsust üheksa sajandikku.
2. Nii napilt finaalist väljas...
Alates 1954. aastast, arvestades sisse ka eestlased, kes esindasid Nõukogude Liitu, on Euroopa meistrivõistlustel vette hüpanud ühtekokku 86 Eesti ujujat. Läbi ajaloo on ainult kolm sportlast finišeerinud üheksandana ehk jäänud poolfinaalide tagajärjel esimesena finaalist välja.
Viimati juhtus see 2024. aastal. Enda karjääri viimast võistlust teinud Aleksa Gold osales 50 m vabaujumises, mis oli ühtlasi tema viimane start tippsportlasena. Siinkirjutaja mäletab hästi kuidas Gold vaatas ajakirjanike mix zones lõpp-tulemusi ning oli muidugi pettunud, aga samas ka uhke, sest viimasel stardil ujus isikliku rekordi 25,18. Finaalist jäi lahutama üheksa sajandikku.
Ülejäänud kaks ujumist olid veelgi napimad. 2021. aasta EMi poolfinaalis ujus Daniel Zaitsev 50 m liblikat ajaga 23,39. Viimasena finaali viis tulemus 23,36. Neli sajandikku jäi finaalist lahutama Martin Liivamägi, kes 2010. aastal saavutas 200 m kompleksujumises üheksanda koha. Ta ujus poolfinaalis ühe elu parimatest aegadest - 2:00,93 -, kuid pidi napilt finaalist suu puhtaks pühkima. Huvitaval kombel toimus nii Zaitsevi kui ka Liivamägi mõõduvõtt Budapestis.
3. Kolm järjestikust finaali
Kui eelmises punktis sai puudutatud fakti, et napilt jäi puudu, siis nüüd vastupidi. Ka tänavu Pariisis võistlev Kregor Zirk on ainus Eesti ujuja, kes on kolmel järjestikusel EMil jõudnud finaali ning võib tänavu lisada sellesse tabelisse ka neljanda. Zirk jõudis 2021. aastal kaheksa parema sekka 400 m vabaujumises ning kahel viimasel EMil on ta seda teinud 200 m liblikujumises.
Kahel järjestikusel EMil finaalis ujumine ei ole samuti väga levinud saavutus, sest sellega on ainsana hakkama saanud Triin Aljand. Huvitav on see, et nii 2010. kui ka 2012. aastal jõudis ta finaali nii 50 m vaba- kui ka liblikujumises.
Zirkile kuulub ka rekord kõige enam ujutud võistlusmeetreid EMil. Pika puuga on eestlane esimene 4600 meetriga. Talle järgneb Martin Liivamägi (2700 m) ja Maria Romanjuk (2550 m).
4. 21 individuaalset finaali ja kõige edukam ujumisviis on...
Läbi ajaloo on Eesti ujujad individuaalselt Euroopa meistrivõistluste finaali ujunud 21 korda. Arvestades, et ühtekokku on tehtud 526 individuaalset ujumist, siis EMi finaali jõudmise protsent on väike. Kui hakata lähemalt vaatama, et mis ujumisviisides on finaalis ujutud, siis vastus võib olla kohati üllatav.
Kõige enam on finaali jõutud vabaujumise distantsidel - kaheksa korda. Neid on ka võistlusprogrammis kõige rohkem, kuid ühtegi medalit sel alal võidetud ei ole. Liblik- ja rinnuliujumist on finaalis tehtud viiel korral ja selili starditud kolmel juhul. Kompleksujumises ükski eestlane EM finaali jõudnud ei ole.
5. Eesti koondise peatreener Toni Meijel
Enne 2026. aasta võistlust on Euroopa meistrivõistlustel vette hüpanud 86 eestlast. Nende seas on vaid neli sportlast, kes on osalenud ainult teateujumises ja üks nendest on praegune koondise peatreener Toni Meijel.
Ta osales 2000. aasta EMil Helsingis, kus startis meeste 4x100 m vabaujumises. Meijel ujus esimest vahetust ning meeskond pälvis 18. koha. Ainult teateujumises on startinud eestlastest veel Tarmo Kilk, Anne Tippel ja Veiko Siimar.
Siimar pälvis 1962. aastal hõbemedali Nõukogude Liidu koondise ridades, ujudes 4x100 m kombineeritud teateujumises avavahetust. Aeg 1:02,9 jäi toona kehtivale Euroopa rekordile alla vaid 0,1 sekundiga. Siimari õnnetuseks oli 1962. aasta EMil seliliujumise aladest kavas ainult 200 meetri distants.
6. Kõige enam individuaalseid starte on teinud...
Eelmises faktis mainitud 86 ujujat on osalenud paljudel erinevatel aladel, aga kes on Euroopa meistrivõistlustel kuulnud stardisillal olles kõige enam stardipauke? See fakt on äärmiselt põnev, sest 2026. aasta EMi lõppedes on tabelil uus liider.
Hetkel on esikohal Maria Romanjuk, kes on startinud individuaalselt 26 korda ning ei tule see suure üllatusena, sest on ta osalenud rekordilisel kuuel EMil. Kuuel erineval EMil on ujunud ka Danil Haustov (2000-2010). Pariisis jõuavad kuuenda EMini ka Kregor Zirk ja Daniel Zaitsev.
Tulles tagasi individuaalsete startide juurde, siis Romanjuki selja taga jagavad teist kohta Zirk ja Zaitsev, kes kumbki on 24 individuaalse stardi peal. Pariisis on Zaitsevil kavas minimaalselt kolm starti ja Zirkil kaks, kuid pääsemised poolfinaali ja finaali võivad seda arvu muuta. Esikolmikule järgnevad Triin Aljand (22x), Haustov (21x) ja Martin Liivamägi (21x).
7. Kolm eestlast on ujunud B-finaalis
Nooremad ujumissõbrad kergitavad kulmu ning mõtlevad, et mis B-finaalidest on jutt. Aga Euroopa meistrivõistluste ajaloos on kasutatud erinevaid formaate ning 1990-ndatel oli väga populaarne järgnev: eelringid, kaheksa paremat pääsevad A-finaali ujuma medalitele ja kohad 9-16 selgitavad paremusjärjestuse B-finaalis.
Kuna sel sajandil seda süsteemi kasutatud ei ole ning pigem vähetõenäoline, et see ka tagasi tuleb, siis kolm Eesti ujujat saavad öelda, et on ujunud EMi B-finaalis. Indrek Sei kolmel korral (1993; 1997), korra Ilmar Ojase (1993) ja Marco Pachel (1993).
8. Milline ala domineerib?
Kui analüüsida, et mis aladel eestlased EMil kõige tihedamalt stardivad, siis joonistub välja väga selge muster. Kui eelnevalt sai mainitud, et eestlased on ühtekokku teinud 526 starti, siis nendest ainult 14 on tehtud 400+ meetrit distantsidel, mis on vaid 2,7%.
50- ja 100 meetri distantsid moodustavad 73,5% kõikidest startidest, mis annab selge indikatsiooni, et eestlased treenivad sprintideks ja pikemad alad on Euroopa mõistes täielikus varjusurmas. Seda ilmestab ka fakt, et meeste 1500 m vabaujumises on korra starditud (1954) ja naiste 800 m vabaujumises ainult üks kord (2008).
Kõige enam starte on tehtud 50 m vabaujumises, kus eestlased on vette hüpanud 67 korda. Ka tänavusel EMil see number suureneb. Järgnevad 100 m rinnuli (58x), 100 m vaba (55x), 50 m rinnuli (52x) ja 50 m liblikat (51x).
9. Kõige efektiivsem ala
Kuidas välja selgitada, et mis ala on eestlaste jaoks olnud kõige edukam. Talupoja mõistust kasutades saaks tabeli koostada medalite poolest, aga see ei jutusta kogu tõde. Meie tahame teada, et mitu korda on ujutud mingit ala ja kui palju see ujumine on tekitanud lisastarte ehk poolfinaalid/finaalid.
Üllatavalt on eestlaste kõige efektiivsem ala 200 m liblikujumine, aga seda kahel põhjusel. Ainult 13 korda on eestlased EMil sel alal üles antud, aga kuna Kregor on pääsenud kahel korral finaali ja korra poolfinaali, siis see on kõige kõrgema reitinguga ala. Statistiliselt saab kasutada swims per entry ehk ujumisi ühe ülesandmise kohta. 200 m liblikujumises on see number 1.38.
Teisel kohal on 400 m vabaujumine, kus eestlased on startinud vaid seitsmel korral, kuid 1958. aastal jõudis Ulvi Voog finaali ja pälvis 4. koha ning 2021. aastal murdis finaali Kregor Zirk, mis teeb näitajaks 1.28 swims per entry.
10. Suurim hüpe kahe erineva EMi vahel
Uurides Eesti ujujaid, kes on teinud kõige suurema hüppe kohtade poolest on päris märkimisväärne. Valimisse saamiseks on vaja osaleda kahel või rohkemal EMil ning ujuda sama ala.
2008. aastal oli Martin Liivamägi suurepärases hoos, ta osales Pekingi olümpiamängudel ning aasta varem oli 200 m kompleksujumises jõudnud MMi poolfinaali. 2008. aasta EMil proovis ta erinevaid alasid ning eksperimenteeris ka rinnuliujumisega, mis toona oli selgelt tema kõrvalala. Eindhovenis peetud mõõduvõtul lõpetas ta 100 m rinnuli 49. kohal.
Neli aastat hiljem, 2012, oli Liivamägi enda rinnuliujumise viinud praktiliselt Euroopa tipu lähedale. Ta pääses 100 m rinnuli eelringidest edasi ja saavutas 12. koha ajaga 1:01,66. Nelja aastaga hüppas ta 37 kohta ettepoole. 2012 kvalifitseerus Liivamägi ka ainsa meesujujana olümpiamängudele, kus ta startis samuti 100 m rinnuliujumises ja tegi enda põhiala 200 m kompleksi.