Esmaspäeval Pariisis alanud ujumise Euroopa meistrivõistluste avapäev avaldas mitu huvitavat tõde. Iga võistluspäeva lõpus võtab PriitSwim päeva kokku, kuid seda mitte-traditsioonilises kastmes, ikka ummamuudu. Esimese päeva märksõnadeks oli Tribuntsovi avaldus, tõde Euroopa tasemest ja turismireis.
Eestlaste 50 m liblikujumise ajad olid 23,24 ja 23,29 ning kui protokoll näitas, et mehed kvalifitseerusid 14. ja 15. ajaga poolfinaali, siis oli selge, et tänavuste sprindidistantside tase lennutatakse avakosmosesse, sest eelnevalt on need ajad olnud piisavad, et pääseda finaali. Poolfinaalid täpselt nii ka läksid. 31-aastane Tribuntsov põrutas esimeses poolfinaalis Euroopa kõigi aegade edetabeli 21. tulemuse ning esimese eestlasena alistas 23-sekundi piiri saades ajaks rahvusrekordit märkiva 22,92.
Teises poolfinaalis hüppas vette Zaitsev. Ta sprintis 23,26ga, mis jääb sajandiku kaugusele tema tippmargist ning pälvis kokkuvõttes 14. koha. Kuigi Tribuntsov sai kirja vägeva tulemuse, siis kokkuvõttes andis see 10. koha. Finaali viis viimasena aeg 22,75.
Mõtlesin pikalt, et kuidas kirjeldada seda 50 m liblikujumise taset. Muidugi faktidega. Läbi ajaloo on MMidel kõige kiirem aeg, mida pidanud finaali pääsemiseks näitama, 22,91. MM !!! Ainult korra ongi MM ajaloos pidanud finaali pääsemiseks ujuma alla 23-sekundi ja nüüd Euroopa meistrivõistlustel oli kaheksa parema sekka pääsemisel vaja näidata 22,75. Lisaks, on ainult ühe korra EMi ajaloos olnud võiduaeg kiirem kui tänavu poolfinaalide kaheksas resultaat.
Tribuntsov võttis teleintervjuus asjad tegelikult hästi kokku: "Olen uhke enda üle!". Tippmargi parandus 0,3 sekundiga, ta tegi kõik mis tema võimuses. See oli muljetavaldav avaldus ja loodame, et mitte viimane sel EMil. Zaitsev ei ole tiitlivõistlustel sellist stabiilsust veel näidanud ja kuigi lõppkoht võib tunduda pettumus, siis sooritus oli hea.
Mõlemad mehed stardivad veel 50 m selili- ja vabaujumises. Ei taha "see tüüp" olla, aga vahetades esimese finaalosa ajal sõnumeid mõnede ujumisspetsidega, siis ei oleks üllatav kui Tribuntsov ujub suure Eesti rekordi ka seliliujumises ja sarnaselt finaali ei pääse. Muidugi loodan vastupidist. Vabaujumise sprindis võiks mõlema eestlase eesmärgiks olla 22-sekundi piiri alistamine, aga kuna tänavu on juba 22 meest selle piiri alistanud, siis ei pruugi see olla isegi piisav poolfinaali pääsemiseks.
Aga ühele asjale saime me kinnitust. Meie sprinterite duo on väga heas löögihoos, aga on ka konkurendid!
Tähelepanekuid eestlaste sooritustest
Jättes kõrvale eelmainitud kaks eestlast, siis peale nende oli avapäeval võistlustules veel seitse eestlast. Sissejuhatuseks pean mainima, et mulle meeldis kõige enam Maari Randväli vastused teleintervjuus peale 100 m vabaujumist, kus ta püstitas isikliku rekordi. Ta ei olnud rahul, väljendas seda selgelt ning andis mõista ka konteksti, et millest selline sisetunne. Aus, konkreetne ja "davaj, lähme liigume edasi järgmise ala juurde" intervjuu.
Avapäeval tegid eestlased 11 starti ning ujusid kamba peale kaks isiklikku rekordit. Ei saa öelda, et keegi oleks enda tasemega võrreldes eriti alt läinud, aga väga paljud startisid ka enda kõrvalaladel. Heita pilk ainult protokolli, siis võiks kirjeldada, et tegemist oli kohati kohutava hommikuga: 35. koht; 44. koht; 46. koht; 52. koht, 71. koht ja 73. koht olid mõned eestlaste tulemused. Tavalise spordifänni jaoks on see totaalne ebaõnnestumine, aga ootame nende sportlaste põhialad ikka ära.
Mis jäi veel intervjuudes silma oli see, et räägiti hommikusest ujumisest võrreldes õhtusega ning nii mõnigi sportlane väitis, et ei saa end hommikul käima/ei ole nii terav kui õhtuti. Olles sarnast meloodiat kuulnud ka eelnevatel tiitlivõistlustel, siis ei saa sportlastele tulla üllatusena, et hommikul on eelringid. Ma mõistan väga hästi, et miks nad eelistavad õhtuti ujumist (organism on rohkem erksam), aga on võimalik enda treeninguid selle ümber ehitada.
2008. aasta Pekingi olümpiamängudel toimusid kõik finaalid hommikuti. Michael Phelps, kellel läks seal üsna okeilt, tegi kõik enda võistluskiirusega treeningud just hommikuti, et keha oleks valmis õigel ajahetkel pingutama. On teisigi tippujujate näiteid, kes on muutnud enda treeningute ülesehitust, et tiitlivõistluste eelringides mitte kõrbeda.
Samas mõistan ka eestlasi, kes seda sõnasid. Pärast ujumist, kus isiklikust rekordist jäi puudu, siis aju hakkab kohe otsima põhjuseid. Ujumismaailmas on see üsna levinud "vabandus" hommikuste ujumiste järel. Christopher Palvadre on kindlasti 50 m rinnuli Eesti rekordi (27,79) vormis. Mullu kui ta ujus isikliku rekordi 27,83, siis 100 meetri distantsi alustas ta vaheajaga 28,34. Pariisis oli vaheajaks 28,39 ehk küsimus saab olema, et kui puhtalt ta sprindidistantsi läbib.
Randväli isiklikust rekordist me rääkisime, aga see on prelüüd talle enne 50- ja 100 m seliliujumisi. Rahvusrekordite 28,73 ja 1:01,55 purustamine on vägagi tõenäoline, aga need on siiski erinevad alad võrreldes vabaujumisega ja ei tähenda ilmtingimata samasugust progressi. Tasub siiski olla optimistlik!
Mis teema on selle tasemega?
Erinevad ujujad ja ka reporterid tahavad pidevalt rõhutada, et seekord on tase hoopis teine võrreldes varasemaga. Tegin seda ka mina esimeses lõigus, aga konteksti mõistmise eesmärgil. Jah, sellel on tohutult palju erinevaid objektiivseid põhjuseid, miks tänavu nii on, aga ei tasu nüüd katkise plaadina seda ka lõpmatuseni korrata.
Iga tiitlivõistlus ongi erinev. Täiesti loomulik on ka fakt, et spordiala üldine areng läheb edasi. Nagu spordis ikka, tuleb ise parem olla. Lihtne öelda, raske teostada. See, mis andis viis aastat tagasi edasipääsu eelringidest on tore statistiline tõdemus, aga nagu klassikud ütlevad: tiitlivõistlustel loeb koht, mitte aeg.
Klatime kohe esimesel päeval tasemejutud siis ära, sest kohati tahetakse seda tuua vabandusena, et miks edasipääsust puudu jäi. Neli olulist nurka: 1) Euroopa ujujad on viimase poole kümnendi jooksul teinud väga suure arenguhüppe kogu maailmaga võrreldes. Meeste nimel on näiteks 10 individuaalset maailmarekordit 17-st. Kui vaatame ka mullust MMi ja Pariisi olümpiamänge, siis USA ei ole enam vääramatu jõud. Euroopa on jõudnud nende kannule ja tegelikult mitmes elemendis ka mööda läinud ning tippude tuules on tõusnud keskmine tase.
2) 2021, 2022 ja 2024 aasta Euroopa meistrivõistlustest rääkides tuleb mõista konteksti. 2020-2021 aastal oli ülemaailmne koroonapandeemia ning treeningtingimused paljudele piiratud, lisaks pidi 2021. aasta võistlus toimuma 2020. Pandeemia tõttu muutus ka MM ajakava ning 2022. aastal valisid paljud hoopis tippvormi sättimise MM jaoks. 2024 toimus EM kuu aega enne olümpiamänge, mis pani paljusid ujujaid ja koondiseid võistlusest loobuma. Antud kontekst ei kahanda eelmainitud tiitlivõistlustel näidatud saavutusi, aga ei ole ka päris aus kõrvutamine tänavuse mõõduvõtuga.
3) Ujumismaailmas on ca viimase 7-8 aasta jooksul toimunud selge nihe, kus spetsialiseerumine ühele alale/distantsile on muutunud aina populaarsemaks. Kui eelmisel sajandil ujuti treeningutel nii kaua kuni käed otsast kukkusid ning võistlusprogramm oli mitmekesine nagu Metallica playlist. Heaks näiteks on täna poolfinaali jõudnud Zaitsev ja Tribuntsov, kes 100 meetri distantsil oleksid statisti rollis, aga 50 meetri aladel on tegijad.
4) Ujumisnohikutele, nagu siinkirjutaja, ongi huvitavad erinevad võrdlused aastate ja ujujate vahel. See on põnev maailm, aga keda see huvitab, mis oli tiitlivõistlustel kaks, neli või viis aastat tagasi? Tegelikult ei puuduta see absoluutselt mitte mingil kujul seda, et mis tulemusi tänavu näidatakse. Meenub Ott Tänak ja Hyundai ebaõnnestumiste jada, kus kõik ütlesid, et Toyotoga oleks ta maailmameister, võimalik, aga ta keeras ikkagi teise automargi rooli. Kokkuvõttes, Euroopa ongi kõva ujumiskants.
Mitu Eesti ujujat on turismireisil?
Eesti ujumiskoondist esindab tänavu väga palju sportlasi - täpsemalt 15. Eelnevalt sai välja toodud mõned tagasihoidlikud kohad eestlaste esituses ning tavaline spordifänn küsib, et miks nad turismireisil on?
Lugesin koondise peatreeneri intervjuud, kus ta ütles, et kõik ujujad on koha koondises välja teeninud. Ühest küljest tõde, aga kui tekitada sportlastele A, B ja C normatiivid, siis ühel hetkel see koondis täitubki inimestega. Hea, et D ja E normatiive veel ei ole. Kui keegi lootis lugeda, et ma mainin Eesti koondise turistid ära, siis seda ei juhtu. Sorry!
Vastupidiselt, Zaitsev on üks vähestest ujujatest, kes on enda põhiala sel EMil ära ujunud. Teistel sportlastel ootavad põhialad veel ees ehk ei tasu sündmustest ette kihutada. Anname kõigile ujujatele võimaluse näidata, mida nad terve hooaeg küpsetanud on!
Kui tuua võrdlusi mõningate teiste Euroopa riikidega, kes sarnases seisus eestlastega, siis mitmed koondised on valinud teistsuguse tee. Võistlustele pääsevad ainult A-normatiiviga ujujad, kes on suutelised eelringidest edasi pääsema. Nendele võimaldatakse suurem rahastus (eelkõige B ja C normatiivi täitnud ujujate arvelt), et nad maksimaliseeriks enda potentsiaali.
Eesti koondises on A-normatiivi täitnud viis ujujat: Zaitsev, Tribuntsov, Eneli Jefimova, Kregor Zirk ja Egle Salu. Ning kui me vaatame realistlikult stardinimekirjale otsa, siis nemad on ka potentsiaalsed edasipääsejad. Kokkuvõttes on see valikute küsimus ning kui aastas eraldatakse alaliidu poolt Eesti tippujujale 3000 eurot, siis peabki ise muretsema enda tagala ja võimaluste eest.
Esimene päev kotis ja me ei jõudnud peatuda isegi maailma suurimal staaril Leon Marchandil. Jõuame, aga repliigi mõttes mainin, et ta ujub sel EMil maailmarekordi 200 m liblikujumises ja see algab numbritega 1.49. Homseni!