Pariisi südalinnast linnulennult kümne kilomeetri kaugusel asuvas St. Denisi ujumiskompleksis selgitatakse alates esmaspäevast välja Euroopa parimad ujujad. Palju on kirjutatud, öeldud ja ennustatud Eesti koondise võimaluste üle peagi algaval tiitlivõistlusel. Eemaldame kõik vahu ja suitsu ning analüüsime, et mis olukorras on eestlased enne aasta kõige tähtsamat ujumisvõistlust.
Olles huviga lugenud erinevate ajakirjanike, sportlaste kui alaliidu enda kommentaare peagi algava ujumise EMi osas, siis on olnud väga "jalad maas" tsitaate, on olnud intervjuusid kus sportlased naasevad legendaarse Tujurikkuja "sportlane" šketsi juurde ning mõistagi täiesti utoopilised väljaütlemised.
Kui olla isegi ujumisega seotud inimene ja vaadata eile avaldatud EM stardinimekirja, siis selles rägastikus on päris väljakutsuv orienteeruda. Peamine sõnum on see, et kõik mis paistab paberil ei ole kuld, sest stardinimekirjad ujumises on tihti väga moonutatud. Aga paneme GPSi tööle ning proovime manööverdada selles põnevas ujumise EM maailmas.
Eesti koondisel on kaks suurt medalilootust: ilma suurema üllatuseta Eneli Jefimova ja temaga kaks aastat tagasi koos olümpiafinaali murdnud Kregor Zirk. Jefimova ujub medalitele 50- ja 100 m rinnuliujumises, aga võrreldes kahe aasta taguse ajaga, kui ta krooniti 100 meetri distantsi tšempioniks, on konkurents hoopis teiselt planeedilt.
Tunamullu Belgradis jätsid mitmed koondised ja tippujujad EM vahele, sest võistlus oli väga lähestikku olümpiamängudega. Arvestades fakti, et Venemaa on samuti tagasi võistlustules, siis näeme tänavu läbi aegade kõige kõrgema tasemega EMi. Kõik on kohal, kes peaksid kohal olema. Jefimoval on enda 100 meetri tiitlit äärmiselt keeruline kaitsta, aga mingi võimalus siiski on.
Selge favoriit on Angharad Evans, kes tänavu ujunud 1:04,96; 1:04,98; 1:05,13 ja 1:05,34. Olgu võrdluseks toodud, et Jefimova hooaja tippmark on 1:06,37 ja isiklik rekord 56 sajandikku nobedam. Euroopa hooaja edetabelis mahuvad eestlanna ette veel kolm ujujat eesotsas uue hingamise leidnud Benedetta Pilatoga (1:05,80). See on Evansi tiitel kaotada, hiljuti peetud Commonwealth mängudel pälvis ta esikoha, aga finaalis sai kirja ainult 1:06,07, kuigi poolfinaalis ujus seitse kümnendikku kiiremini.
See oli Evansi esimene suur tiitel (jah, Commonwealthi mängud on oluline paljudele riikidele) ja finaalis väristas ta korralikult. Kas nüüd on pinge maas - võimalik, aga ta on tänavu olnud äärmiselt stabiilne ja teistest selgelt üle. Itaalia äss Pilato on jõudnud väga heasse vormi ning arvan, et teda ootab ees väga edukas mõõduvõtt. Samuti on olümpiapronks Mona McSharry jõudnud viimastel kuudel aina paremasse hoogu, seega isegi medal ei ole tiitlikaitsjale garanteeritud. Valitsev maailmameister Anna Elendt on ka võistlustules, aga sel aastal on ta olnud kahvatu, kuid ka mullu MM kulda võites tuli ta üsna tühja koha pealt.
Kas Meilutyte tõmbab taas varrukast jokkeri?
19-aastane Jefimova saab kohe joone alla tõmmata enda esimesele aastale USA ülikoolis. Kui vaatame perioodi alates jaanuarist, siis suurim erinevus Henry Heina käe all treenides on see, et "külavõistlustel" on eestlanna enda kohta päris aeglane. Heinaga koos harjutades oli ta praktiliselt igal võistlusel terav.
See kostub ka tema erinevatest intervjuudest läbi, sest praktiliselt iga kolmas lause on, et kui raske ja kurnav tööperiood on. Ilmselgelt metoodikad on erinevad, lühiraja tulemused detsembris on pigem Henry Heina teene, sest 3-4 kuuga ei muudeta sportlase fundamentaalseid oskuseid. Aga need tulemused, mis Jefimova Pariisis ujub, on täielikult tema Ameerika treenerite õlgadel.
Siin võib olla ka kahe teraga mõõk. Heina käe all oli Jefimova igal võistlusel väga kiire ning see hoidis kahtlemata ka enesekindlust üleval. Kui sellel aastal ujub ta aegu, mis ta viimati näitas 4-5 aastat tagasi, siis võib see mõjutada pikas perspektiivis negatiivselt, eriti kui esimesed võistlusstardid näiteks ebaõnnestuvad. Aga võib olla ka vastupidine efekt, et kõige olulisemaks võistluseks jõutakse "Mount Everesti tippu" ja ronimine võtabki aega. Peagi saame vastused!
50 meetri rinnuliujumises hüppab vette ka maailmarekordinaine (29,16) Ruta Meilutyte. Ta on võitnud viimased 4 MM kulda 50 m basseinis. Sel aastal ta ühtegi ametlikku võistlust ei ole teinud, on teinud DJ haltuurasid erinevatel festivalidel ja pildistanud metsas puid. Aga üks on selge - maha teda kanda ei saa, ta on liiga hea! Pilato on ainsa naisena tänavu ujunud alla 30-sekundi (29,93) ja musta hobusena valiksin medalikandidaadiks ka Florine Gaspardi (30,26), kes ujus tänavu isikliku rekordi ja tal on sama hooaja tippmark Eneliga.
Kui Eneli peaks olema sama terav kui mullu kevadel koos Henry Heinaga Eesti rekordit (29,83) püstitades, siis kuldmedal on saavutatav, isegi kehvema vormi puhul on poodiumile pääsemine väga reaalne, sest Eneli loomulik kiirus on lihtsalt nii hea. Siin alal on suurim võimalus kuulata Eesti hümni!
Medal on Zirki jaoks reaalsem kui kunagi varem
Teine reaalne medalipretendent on Kregor Zirk. Tal on käsil ka mitu päris muljetavaldavat seeriat - ta stardib kuuendat korda järjest tavabasseini EMil ning juhul kui ujub end finaali, siis see oleks neljas järjestikune EM. Ühelgi Eesti meesujujal tavabasseinidest sellist statistikat kõrvale panna ei ole.
Kuigi stardinimekirja vaadates võib arvata, et Zirk osaleb neljal alal, siis päris nii see siiski ei ole. Põhialaks on mõistagi 200 m liblikujumine, mis on talle uksed avanud kõikidesse tiitlivõistluste finaalidesse, kuid nagu rahulolematu spordifänn ikka, siis medalit veel ei ole. Detsembris, lühiraja EMil, jäi ta poodiumilt välja sajandike heitluses, aga nüüd on uus võimalus ja tähtede seis ei ole halb.
Kui sissejuhatuses sai räägitud, et stardinimekirjad on veidi moonutatud, siis põhjus on järgmine. Mõned annavad end võistlustele üles hooaja tippmargiga, mõned ajaga, mis nad ujunud eelmisel aastal, aga sobib ülesandmiseks ikkagi. Seega kui me vaatame 200 m liblikujumise nimekirja, siis Kregor on paremusjärjestuses alles 18. ning tekib küsimus, et Priit kas Sul on kõik okei?
Nüüd joonistame Kregori teekonna detailselt lahti. Esiteks, maailmarekordimees Kristof Milak loobus sellest alast, mis oli ka oodatav, sest ta lihtsalt ei treeni enam nii suurte mahtudega ja on päris hea ka lühematel maadel. Olümpiafinaalis Zirki edestanud poolakas Krzysztof Chmielewski ja austerlane Martin Espernberger ei ole tänavu tavabasseinis üldse startinud ja on väga suured küsimärgid.
Olümpiafinaalis oli Kregorist nobedam ka Noe Ponti, kuid tema fookus on eelkõige 50- ja 100 m liblikujumises. Kuigi ta on ülesantud ka 200 m distantsil, siis ma ei annaks pead, et ta seal osaleb, eriti olukorras kus hooaja sees ei ole ta ka ülemäära kiire olnud. Ja siis jääbki olümpiafinaali kontekstis alles ainult võidumees Leon Marchand. Teda häirib väike vigastus ning juhul kui see ei süvene võistluse jooksul, stardib ta 200 m liblikujumises ja teenib kindla võidu. Hea meelde tuletada, et Pariisi olümpiafinaalis ujus lausa seitse eurooplast.
Aga kes hõbe- ja pronksmedalile pretendeerivad? Ehitame selle loogika üles aegade põhiselt. Marchand vajutas aprillis keset tugevat treeningperioodi 1:53,08 ning kui teda ei häiriks vigastus, siis tema treener oleks tahtnud näha maailmarekordit algusega 1.49. Kui Marchand ujub 1:50-1:51-1:52, siis sellele tasemele hetkel keegi praegu ei küündi. Edasi läheb asi huvitavaks, sest Kregori olümpial ujutud tippmark on 1:54,22 ja hooaja parim 1:56,99.
Hiljutises intervjuus, mis ei ole veel avalikkuseni jõudnud, tunnistas Zirk et tunneb end treeningutel väga hästi ja avaldas, et ajad treeningutel on väga sarnased enne Pariisi olümpiat. See ei tähenda, et ta ujub nüüd sama aja või kiiremini, aga see on indikatsioon, et aeg alla 1:55 on enam kui tehtav. Enesekindluse seisukohast saab Zirkile olema väga oluline 100 m liblikat, sest kui seal peaks ta ujuma näiteks isikliku rekordi, siis poole pikemal maal on ainult taevas piiriks.
Aga mis see aeg alla 1:55 tähendaks? Lisaks Marchandile on startivatest meestest tänavu alla selle barjääri ujunud ainult Alberto Razzetti (1:54,99). Ta oli ka muide olümpiafinaalis, lõpetas kaheksandana. Ja siis on meil viis meest, kes ujunud 1:55 sisse sel aastal. Sellest pundist on suutelised alla 1:55 ujuma ehk ainult 1-2 meest väga heal päeval. Kui Kregor on enda parimate päevade tasemel, ujub näiteks eelringides juba alla 1:56, siis ma oleksin finaalipäeval vägagi optimistlik. Musta hobusena tooksin välja ka Euroopa parima seliliujuja Hubert Kosi, kes on ka suuteline 1:53 sisse ujuma, kuid tal on väga tihe võistlusprogramm, mis veidi kahandab tema šansse.
Me kõik teame, et ajalugu alati kordab ennast. 2023. aasta novembris sündis Kregori perre esimene laps - kolm kuud hiljem ujus esmakordselt MM finaalis. 2026. aasta juunis sündis Kregori perre teine laps - kaks kuud hiljem...
Sprindiässad Tribuntsov ja Zaitsev koputavad finaaliuksele
Lahutamatu tandem Ralf Tribuntsov ja Daniel Zaitsev stardivad 50 m vaba-, liblik- ja seliliujumises. Järgmisel kuul 32. sünnipäeva tähistav Tribuntsov on sel aastal kõikide nende alade rahvusrekordeid nihutanud. Hiljuti viis vabaujumise rekordi 22,05 peale ning mais sprintis liblik- ja seliliujumist vastavalt 23,21 ja 24,79.
Kuigi Tribuntsovi näol on tegemist valitseva lühiraja Euroopa meistriga, siis kohati meedias ja ka alaliit unustab ära, et tavabasseini (50 meetrit) ja lühiraja (25 meetrit) erinevus on meeletu. Õnneks Tribuntsov ise ei aja meediale kägu ning tunnistab ka fakti, et finaali pääsemine on keerukas. Medali saavutamine on äärmiselt raske, sest ka süsteem, mille järgi rekordimees treenib on taoline, et hooaja sees väga suuri (arengu)hüppeid ei tule.
Alustame 50 m liblikujumisest. Stardinimekirja järgi on lausa 12 meest enda karjääri jooksul ujunud alla 23-sekundi, mis on tõeline maailma tippklass. 2021. aastal jäi Zaitsev esimesena finaalist välja ning saavutas 9. koha. Tänavu on Zaitsev ujunud isiklikuks rekordiks 23,25 ning ihkab Tribuntsovilt tagasi võtta ka rahvusrekordit.
16 parema sekka peaksid mõlemad mehed jõudma, aga seegi ei ole garanteeritud. TOP 25 on lihtsalt nii tihedalt kokku pakitud ja väga hea tasemega, et üks viga siin või seal ujumise ajal, jätab sind järgmistest ringidest eemale. Kui viimastel EMidel on finaali hinnaks olnud 23,3-23,4, siis Pariisis kõik muutub ja julgen väita, et tuleb näidata 23,0-23,1 kanti tulemust.
50 m seliliujumises on pilgud pööratud eelkõige Tribuntsovi suunas. Taaskord, sprintides eksimisruumi ei ole, isegi lühiraja Euroopa meistri jaoks ei ole. Eelmisel EMil jõudis Ralf finaali ja saavutas 8. koha. Tänavu on suure tõenäosusega vaja finaali murdmiseks ujuda Eesti rekord (24,79) ja medalid jaotatakse ilmselt välja 24,3 kandis. Venelased Kliment Kolesnikov (23,86) ja Pavel Samusenko (24,12) on hooaja edetabeli liidrid ja siis on neli meest, kes ujunud 24,3-24,4 vahemikku.
Tribuntsovi kasuks räägib fakt, et ta on olnud seliliujumises tänavu väga stabiilne: 24,79; 24,81; 24,82; 24,86 - kõik need ajad on Ralf ujunud viimase kolme kuu jooksul. See perfektne 50 meetrit on veel puudu sellest hooajast ning miks mitte teha seda Pariisis.
Kõige konkurentsitihedam ala on nagu alati 50 m vabaujumine. Sel aastal stardib lausa 21 meest, kes on ihaldatud 22-sekundi piiri alistanud. Tribuntsov viis nädala eest rahvusrekordi 22,05ni ja Zaitsev hooaja tippmargi 22,48ni. Poolfinaal on Tribuntsovile jõukohane, aga tuleb arvestada ka fakti, et see on tema viimane start ja nii palju värskust ei pruugi enam olla, sama kehtib Zaitsevi kohta.
Kokkuvõttes on Tribuntsov ja Zaitsev sel EMil mustad hobused. Jah, nad on Eesti ühed läbi aegade parimad ujujad, domineerivad sprinte ning lühirajal mitmekordsed tiitlivõistluste finalistid. Nad on EMi kontekstis mustad hobused, kes võivad heas mõttes probleeme valmistada. Tavabassein on teine loom ja konkurents tummine nagu vanaema mulgipuder. Siiski usun, et Tribuntsov seliliujumises ja Zaitsev liblikas koputavad finaaliuksele, kas astuvad ka uksest sisse, see oleneb juba meestest endist!
Kas ülejäänud Eesti tiim õigustab enda kohta rahvuskoondises?
Okei, antud pealkiri on ilmselgelt liiga dramatiseeriv, kuid oma tõetera on ka seal sees. Tänavu on Eesti koondis 15-liikmeline ja kohal ongi Maarjamaa parimad pojad ning tütred. Ainsa erandina Mark Iltšišin, kes jääb võistlustest eemale, kuna tal avastati südameprobleemid. Kuna Mark jääb eemale, siis jätkub ka seeria, et kus viimati ujus eestlane EMil 1500 meetrit aastal 1954. Jep, ei ole kirjaviga!
Kuna huvitavaid kujusid koondises on väga palju ning ei tahaks lakooniliselt ära mainida, et sportlane x ja sportlane y ka stardivad, siis ülejäänud koondislaste kohta üks tähelepanek. Egle Salul on head väljavaated jõuda 50 m rinnuliujumises poolfinaali, kui ta suudab ujuda enda hooaja tippmargi (30,58) lähedale, siis peaks koht 16 seas olema kindlustatud. Tegemist on ka tema viimase võistlusega, enne kui ta siirdub sügisel California Berkeley ülikooli.
Juunioride EMil jalga vigastanud 17-aastane Maari Randväli soovib kindlasti naasta isiklike rekordite rajale, mis tähendaks 50- ja 100 m seliliujumises ka Eesti rekordeid. Poolfinaali pääsemiseks tuleks rekordeid kärpida, mitte palju, aga tuleb. Allikad on siristanud, et ka enne EMi on tal tervisega probleeme olnud, kuid seda keegi stardis ei küsi. Panna hooajale punkt Eesti rekorditega ja miks mitte ka poolfinaaliga, oleks ideaalne kombinatsioon.
Konnapoisid Christopher Palvadre, Ralf Roose ja Kristjan Reivart. Üks kolmikust on kindlasti suuteline alistama 50 m rinnuli Eesti rekordit (27,79) - kes? Kõik! 100- ja 200 m rinnuli rahvusrekordid, mis ka Martin Allikvee nimel, on hetkel mägede taga. Kui rinnulispetsid suudavad kasvõi ühel alal isikliku kirja saada, siis oleks patt nuriseda. Kohtade seisukohast oleks õnnestumine jõuda 30 parema sekka!
Oliver Kuulpak tegi detsembris lühiraja EMil eduka debüüdi. Pariisis osaleb ta 200- ja 400 m kompleksujumises. Kahtlemata oleks magus tema jaoks saada tagasi 200 meetri distantsi kodune troon, mis hetkel Aleksei Denissovi (2:04,65) nimel. 400 m kompleksis jõudis ta kevadel kahe sekundi kaugusele Eesti rekordist (4:23,90), tippmarkide järjekordne nihutamine tõestaks, et Kuulpak liigub arenguredelil edasi!
Eesti viimaste aastate 200 m seliliujuja valitseja Dmitri Sillaste teeb enda täiskasvanute tiitlivõistluste debüüdi. Mullu ujus ta isiklikuks rekordiks 2:03,00, tänavu olnud sellest kümnendik aeglasem. Eesti rekord seisab hetkel 2:01,19 peal. Pärast EMi saab tema treeneriks Henry Hein, ei oleks paha mõlemale poolele kui koostöö algab Eesti rekordimehega. Päris suur amps, aga vaadates Sillaste hooaega, siis vormi timmimine on Pariisi jaoks tehtud ja hooaja sees oli ta terav, kehtiv Eesti rekord on Pärnust pärit ujujale võimetekohane, aga peamine küsimus on, et kas ta suudab suurimal laval enda vormi realiseerida.
Rääkides rahvusrekorditest, siis Alex Ahtiainen on suuteline seda saavutama. Tema kaardid on laotud 100 m liblikujumise peale. Kolm aastat tagasi ujus ta Eesti rekordi 52,18, nendest järgnevatel aastatel on tema parim aeg olnud: 52,52; 52,30 ja tänavune parim 52,64. Stabiilsust on tal ohtralt. On sel hooajal edasi viinud enda sprindikiirust ja olen päris optimistlik, et Alex võib pakkuda meile lõpuks kauaoodatud üllatuse (loe: aeg alla 52-sekundi).
Margaret Markvardt tegi EMi debüüdi 16-aastaselt ning seda aastal 2016. Osales ka 2018. aasta EMil ning viimased aastad Eestit tiitlivõistlustel esindanud ei ole. Markvardt on üles antud 50-100 m liblik- ja seliliujumises. Kaks huvitavat barjääri, mis võivad langeda: temast võib saada 50 m seliliujumises teine Eesti naisujuja, kes alistanud 29-sekundi piiri (isiklik rekord 29,25) ja 100 m liblikujumises kolmas naine, kes alistanud minuti piiri (isiklik rekord 1:00,25).
Ja lõpetuseks Siim Kesküla ja Lars Kuljus. 19-aastane Kesküla näitas mullu suvel ja talvel lühiraja EMil, et oskab end suurteks võistlusteks hästi kokku võtta. 100 m vabaujumise Eesti rekord 49,37 ei ole utoopiline number ja miks mitte teha seda Pariisis. Kui see amps on liiga suur, siis osaleb ta ka 50- ja 200 m vabaujumises, kus peagi USA-sse siirduva ujuja tippmargid on vastavalt 22,76 ja 1:51,08.
100- ja 200 m vabaujumises pakub Keskülale kodust rivaliteeti Lars Kuljus. 2024. aasta EMil ujus ta kõigi üllatuseks 100 meetrit ajaga 49,49, kuid peale seda on 50-sekundi piiri alistamine jäänud ületamatuks. 200 m vabaujumises ujus Kuljus mullu tippmargi (1:49,53) ja EMil aeg 1:48 sisse oleks märk järjepidevast arengust.
Ujumise EM Pariisis algab 10. augustil ja kestab kuni 16. augustini. Eesti koondist esindab 15 sportlast: Eneli Jefimova, Kregor Zirk, Daniel Zaitsev, Ralf Tribuntsov, Egle Salu, Maari Randväli, Alex Ahtiainen, Siim Kesküla, Dmitri Sillaste, Margaret Markvardt, Kristjan Reivart, Lars Kuljus, Ralf Roose, Christopher Palvadre ja Oliver Kuulpak.