Hetkel Vilniuses toimuvad Leedu meistrivõistlused teevad silmad ette ka mõningatele suurematele ujumisriikidele, aga eelkõige on siit väga palju õppida Eesti Ujumisliidul, kes on koduseid meistrivõistlusi korraldanud samasuguse malli järgi viimased 20 aastat.
Vaadates Eesti meistrivõistluste juhendit 2026. aastaks, mis leiab aset 15.-17. maini, siis tekib paratamatult küsimus, et kas enam laisemalt ei saa kodust tippvõistlust korraldada? Selle küsimuse esitas mulle tegelikult üks Eesti koondislane, kes suure kaarega jalutab meistrivõistlustest mööda, sest seal puudub sisuline väärtus.
Mida leedukad siis nii hästi teevad? Konteksti mõistmiseks on vaja minna ajas kümme aastat tagasi. Kui me kõrvutame Leedu meistrivõistlusi 2016 vs 2026, siis ei ole isegi küsimust, et kui palju nad on investeerinud kõrgema taseme saavutamiseks. See tegelikult ei paista välja ainult meistrivõistlustel, aga ka nende üldises tegevuses, kuid see on artikkel mõne teise korra jaoks.
Okei, leedukatel on vägagi vinge võistlusbassein Vilniuses, mis valmis paar aastat tagasi ning kuigi eestlastel jääb üle ainult käsi laiutada, et miks meil ei ole, siis ainult basseini olemasolu ei muuda võistlust atraktiivseks ja kvaliteetseks. Alustame rahast. Kolme ala kokkuvõttes premeeritakse Leedu MV kuute parimat ujujat kogusummaga 3300 eurot. Kui võitja saab 1000 eurose tšeki, siis esikuuiku treenerid saavad samuti auhinnaraha, mis on 50% ujujate võidusummast. Villat endale selle raha eest ei soeta, aga see on oluline žest.
Leedukad on juba pikalt tunnustanud enda treenereid ning iga ala esikolmiku treenerid saavad samuti medali kaela. Individuaalne Leedu rekord annab koheselt 200€ preemia ning erinevad koostööpartnerid rikastavad auhinnalauda veelgi erinevate preemiatega nagu 1000€. Eesti meistrivõistlustel saab ujuja kaela ainult medali ja käepigistuse.
Triton Klubi MTÜ annab 400 m kompleksujumises parimatele noortele ja juunioridele rahalise auhinna kogusummaga 675 eurot, aga see on ainult ühel alal ning asjaarmastajate poolt tehtud, kiitus sellegipoolest! Ka leedukate võidusummad ei ole võrreldes mõne suurema riigiga mingid üüratud numbrid, aga see on progress aastast aastasse. Mullu oli Leedu MV ujujate võidusummad täpselt samad, aga et toimuks progress on tänavu lisatud auhinnaraha treeneritele.
Ujumine riigitelevisioonis
Esile tuleb tõsta Leedu ujumisliitu üldiselt, sest on suudetud leida väga tugevaid koostööpartnereid. Ühe kavala sammuna on meistrivõistlustel ka nimisponsor, kelleks tänavu on autorendi teenust pakkuv Admita. Mullu oli ka eestlastele tuttav veebränd Akvile.
Ühel tõsiselt võetaval võistlusel on reeglina kamaluga koostööpartnereid ning kasutan seda sõna, sest sponsor on aegunud termin. Leedu MV-tel on enam kui kümme koostööpartnerit ning seda ei ole võimatu saavutada ka meie kodustes tingimustes. Küsige Kregor Zirkilt, et kuidas on võimalik Eestis panna püsti võistlus, mille reaalne eelarve on ligi 100 000€ ning koostööpartnereid rohkem kui sõrmi-varbaid kokku?
Leedu näitel tuleb kõvasti kasuks, et neil on olümpiafinalistid, tava- ja lühiraja tiitlivõistluste medalistid, Euroopa juunioride meistrivõistluste medalistid. Oodake, Eestil on ka juu! Hea näide sellest, et kuidas meie alaliit ei ole suutnud spordiala arendamiseks ära kasutada meie ujujate võimsaid esitusi rahvusvahelisel areenil.
Suure töövõiduna tuleb kiita leedukaid, et võistlused on nähtavad nende riigitelevisioonis. Seda tegelikult juba teist aastat järjest ning see aitab populariseerida ujumist. Vaadakem kasvõi meie laskesuusatamist, ükski sportlane ei ole poodiumil, aga vaatajanumbrid on laes ja kuna ülekanded on ETV-s, siis enamus meist oskavad nimetada vähemalt kolme Eesti laskesuusatajat.
Lisaks riigitelevisioonile on ülekanded tasuta kättesaadavad ka internetis ning seda inglise keelse kommentaariga. See on täpselt see progressi koht, millest sai ka varasemalt räägitud. Leedukad ei ürita märki maha jätta endast ainult kodumaal, vaid kogu Euroopas.
Vastuargumendina võib öelda, et "kuule Priit, aga Eesti meistrivõistlused on samuti netis ülekandena kättesaadavad". Jah, aga teha ülekannet lihtsalt ülekande pärast ei oma mingit väärtust. Leedu MV-te produktsioon on väga tugev ning sarnaneb tiitlivõistlustele. Kasutatakse väga palju erinevaid kaameraid, kaameranurgad on kvaliteetsed ning kommentaatorid asjalikud. Eestis nikerdatakse ülekanne heal juhul kahe kaameraga, graafika on vigane ja pädev kommentaar väärtuse tõstmiseks puudub.
Võlu peitub pisikestes asjades
Minnes korra ujumisareeni juurde, siis ilmselt inimestele, kes ujumisega ei tegele, siis ei paistagi pealtnäha silma midagi erilist. Basseini ääres on pikk elektrooniline LED riba koostööpartnerite ja meeleolu loomiseks, põrandale on paigutatud spetsiaalne vaip, et veelgi enam imiteerida tiitlivõistluste õhustikku. Sport on meelelahutus ja detailidesse tuleb investeerida kui on soov teha hästi.
Mis veelgi olulisem - võistlusareen on kokku pandud. Igapäevaselt Vilniuse bassein nii välja ei näe. Talvel toimunud Eesti lühiraja meistrivõistlustel sõnas üks Eesti koondislane mulle, et oleks nagu mõne klubi kontrollvõistlusel osalenud. Paar piinlikku roll-up'i ning võistlusareen, mis jätab lihtsalt laisa korralduse mulje.
Silma on jäänud ka leedukate meediaplaan. Väga hästi mõistab neid abistav agentuur või alaliidu sisene turundusjuht (ise kahtlustan agentuuri), et kuidas jõuda laiema sihtgrupini. Kõik sotsiaalmeediapostitused ja pressiteated meediale on väga selge fookusega. Vaadates näiteks meie pressiteadet peale Maari Randväli ja Mark Iltšišini Eesti rekordeid, siis on näha, et tulistatakse puusalt ja luuakse sisu ainult ujumiskogukonnale. See ei ole halb, aga spordiala (ja ka alaliidu) arenguks on vaja teistsugust strateegiat.
Peame rääkima ka võistluste normatiividest. Nii Eestis kui Leedus on teatud ajad, millest tuleb olla kiirem, et võistlustel üldse startida. Et vette hüpata Vilniuse basseinis pidi aeg olema ujutud pärast 1. jaanuari 2025. aastat. Eesti meistrivõistlustel ajaline piirang puudub ehk ka siinkirjutaja võiks paari nädala pärast sammuda kodustele tiitlivõistlustele kui soov tekiks.
Põgusalt puudutasin Leedu süsteemi varasemalt ja nad on läbi erinevate sammude üritanud tõsta kodust taset. Jah, tipud ujuvad ka ühe käega need normatiivid ära, aga selleks, et keskmine tase saaks riigis tõusta, siis on olemas erinevad mehhanismid. Üheks selleks on normatiivide tugevus. Mõned näited: naiste 100 m vaba (Leedu 1:05,15; Eesti 1:10,18), meeste 100 m selili (Leedu 1:05,32; Eesti 1:11,55).
Kui leedukad korraldavad meistrivõistlusi, siis koos koostööpartneritega on kokku saadud arvestatav eelarve. Ja nende fookus ei ole stardimaksude pealt lappida eelarves olevat tühimikku. Eestis on jällegi suhtumine teistsugune - üritame koduse tippvõistluse teha võimalikult säästlikult. Sealt tekib teine probleem, sest antud suhtumine on takistanud ujumisvõistluste kontekstis areneda, aga arvestades mis tasemel on meie parimad täiskasvanud ja juuniorid, siis lastakse endale lihtsalt aastast aastasse jalga.
Kokkuhoidmise näide on endiselt ka kolm päeva kestvad Eesti meistrivõistlused. Leedukad on tõmmanud mõõduvõtu nelja päeva peale, et erinevad alad ei elaks teineteise seljas ja ka distantsiujujatel oleks võimalus end korralikult realiseerida. Kurb on asjaolu, et Eestis isegi ei proovita - äkki töötab valatult, äkki mitte, aga enne ei tea kui tehakse.
Eesti ujujad on end aastast aastasse tõestanud tiitlivõistlustel, kuuluvad maailma paremikku, Henry Hein nopib aasta treeneri tiitleid nagu marju põõsalt ning me ei suuda korraldada Eesti meistrivõistlusi paremini kui aastal 2006?
Esiteks, üks meie olümpiafinalistidest on kahel aastal tõestanud, et see on võimalik. Teiseks, küsimus ei ole enam isegi koostööpartnerites või rahas. Tundub, et mugavam on korraldada aastast aastasse copy paste meistrivõistlusi, sest see on mugav ja hiljem saab exceli tabelisse teha taas linnukesse. Aga mida see annab Eesti ujumisele? Mis väärtust see loob ujujatele? Kuidas see mõjutab laiemalt Eesti spordiskeenet?