.png)
Ujumise katuseorganisatsioon World Aquatics teatas sel nädalal Los Angelese olümpiamängude kvalifikatsioonisüsteemi 50 meetri selili-, rinnuli- ja liblikujumise aladel. Kuigi üldine protsess oli ujumiskogukonnale juba varem teada, siis endiselt on õhus mitmeid küsimusi.
Los Angelese olümpiamängude kvalifikatsiooniperiood algab järgmise aasta esimesest märtsist. See tähendab, et kõik võistlused, mis on saanud World Aquaticsi poolt piltlikult öeldes "pöial püsti tähise", on võimalik kvalifitseeruda olümpiale.
Normatiivid on hirmkõvad, aga maailma suurimal spordipeol peavadki olema. Mullu tuli uudis, et olümpiaprogrammi on lisatud nüüd ka 50 m selili-, rinnuli- ja liblikujumise alad. Esimestel päevadel juubeldas praktiliselt kogu ujumismaailm, aga kui lekkima hakkasid detailid kvalifitseerumise osas, muutus meeleolu kiirelt.
50 m vabaujumine on olümpial olnud alates 1988. aastast ning seal on kvalifitseerumine sarnane eelmistele aastatele. Kvalifikatsiooniperioodi jooksul tuleb alistada A-normatiiv, meestel on see 21,69 ja naistel 24,56. Ülejäänud sprindialadel on tõotatud maale pääsemine juba märksa keerulisem:
1) Täida A-normatiiv mõnel muul alal ja saad olümpial ujuda ka sprinti
2) Jõua 2027. aasta sügisel ettenähtud MK-etapil kuue parema sekka ning saad pileti*
Kogu sprindialade kvalifikatsioonisüsteem on väga kummaliselt üles ehitatud ning üheks põhjuseks on piiratud ujujate arv olümpial. Kui Pariisi olümpial osales 852 ujujat, siis Los Angeleses saab see olema 830 ning juurde lisati kuus ala (kolm meestele ja kolm naistele). Kas saab see LAs olema täielik farss, pigem mitte, aga vaatleme olukorda lähemalt.
Mõnel muul alal A-normatiivi täitmine. Kui sportlane on ainult "puhas 50 meetri sprinter", siis on väga ebatõenäoline, et ta pikematel aladel normatiivi alistab. Tõsi, mitmetel aladel ujuvad sportlased väga hästi nii 50 kui ka 100 meetrit, kuid need alad lisati just sprinteride jaoks. Kasutades näitena Ralf Tribuntsovi või Daniel Zaitsevit, siis 100 meetris on võimatu neil A-normi lähedale isegi jõuda.
Kuidas toimub MK-etappidel kvalifitseerumine olümpiale?
Sel nädalal tegi World Aquatics avalikuks MK-etappide toimumiskohad ja ajad 2027. aasta sügisel. Kuigi võistlus ise toimub tavapärasena, siis igal etapil on meestel ja naistel üks sprindiala, kus jagatakse olümpiapileteid.
🇫🇷 Pariis (22-24.10.2027) - M 50 m liblikat; N 50 m rinnuli
🇬🇧 London (29-31.10.2027) - M 50 m rinnuli; N 50 m selili
Võiks arvata, et 50 meetri sprintides kasutatakse tavapärast tiitlivõistluste loogikat. Eelringid, poolfinaalid (16 ujujat) ja finaal. Aga nii see ei ole. Sprinterid peavad tegema neli suurepärast sooritust, et jõuda kuue parema sekka:
I päeva hommik: Eelringid -> veerandfinaali jõuab 32 kiireimat
I päeva õhtu: Veerandfinaal -> poolfinaali jõuab 16 kiireimat
II päeva õhtu: Poolfinaal -> finaali jõuab 8 kiireimat
III päeva õhtu: Finaal -> OM pileti teenivad enda riigile 6 kiireimat
Oluline on markeerida, et sportlased, kes ujuvad end kuue parema sekka ei pruugi automaatselt pääseda olümpiamängudele. Esikuuik teenib pileti enda riigi alaliidule ning siis oleneb juba alaliidust, et kuidas piletid välja mängitakse.
Mõned hüpoteetilised stsenaariumid: ujuja Suurbritanniast teenib koha esikuuikus. Suurbritannia teeb katsevõistluse ning seal on kiirem hoopis teine ujuja, aga kuna riigil oli sprindipilet olümpiale, siis saab katsevõistluse võitnud ujuja selle endale.
On reaalne võimalus, et USA koondis loobub kõikidest 50 meetri piletitest. Ameeriklastel on alati olnud probleeme sellega, et võistlustele saab võtta maksimaalselt 52 ujujat. Nemad peavad kuu aega enne olümpiamänge katsevõistlusi, kus iga ala kaks parimat saavad koha olümpiakoondises. Kuna USA tiim on nii tugev, siis võivad nad 50 meetri sprintide kohad täita ainult ujujatega, kes teistel aladel kvalifitseerusid.
Mida see kõik tähendab eestlaste jaoks?
Kui vaagida Eesti ujujate võimalusi järgmise aasta oktoobris kvalifitseeruda olümpiale, siis väga suurt põhjust optimismiks ei ole. Selle suve Euroopa meistrivõistlustel (!!!) oli ainult Eneli Jefimova kuue parema seas ning ülejäänud maailm oli puudu.
Realistlikult võttes peaks Jefimova kuue parema sekka mahtuma küll, kuid liiga kergekäeliselt võttes, et "juu tuleb niikuinii ära", siis võib saada kõrvetada. Teisest küljest ei ole Jefimoval vajadust üldse järgmise aasta oktoobris võistelda. Ta alistab 100 m rinnuli normatiivi (1:06,10) järgmisel aastal võrdlemisi kergelt ning saab kohe automaatselt võimaluse ujuda olümpial ka 50 m rinnuli. Läbipaistvuse huvides mainin, et sellise süsteemiga kvalifitseerumiseks on vaja normatiivi ka 50 meetri aladel, aga need ajad on pigem keskpärased.
Ralf Tribuntsov ja Daniel Zaitsev stardivad kindlasti 50 m liblik- ja seliliujumises. Mis võib nende kasuks rääkida on see, et mitmed sprinterid on väga tugevad 100 meetri aladel ning otseselt vajadus neil MK-etapil osaleda puudub. Samas täiesti tõupuhtad sprinterid sätivad kogu enda aasta tippvormi just oktoobrikuusse. Kindlasti nad proovima lähevad, sest isegi lõpetades kaheksandana, võivad eespool olevate ujujate alaliidud piletist loobuda.
Neljas Eesti sportlane, kellel on õhkõrn võimalus kvalifitseeruda 2027. aasta oktoobris LA olümpiamängudele on Egle Salu. 2026. aasta maailma hooaja edetabelis on Salu 50 m rinnuliujumises alles 25. kohal (30,58). Kuues koht tänavu on ajaga 29,93, mis kuulub Jefimovale.
Sarnaselt Tribuntsovile ja Zaitsevile, siis paljud Salu ees olevad naised on väga head 100 meetri distantsi ujujad. Siiski on väike nihe naiste 50 m rinnuliujumises toimunud ja oleks üpris üllatav kui järgmisel aastal läheks mõni 50 m rinnuliujumise pilet ajaga üle 30-sekundi, mis tähendab et Salu peab aastaga tegema USAs äärmiselt suure arenguhüppe.
Aga kas peab? Salul oleks võimalik olümpiamängudele pääseda ka tagaukse kaudu, kus turvameheks Eneli Jefimova. Juhul kui Jefimova otsustab ikkagi MK-etapil osaleda ja Eesti Ujumisliit on jõudnud olümpiamängudele kvalifitseerumise reeglid paika panna (hetkel ei ole), siis võib Salu teenida koha olümpial tänu koondisekaaslasele.
Ühest küljest oleks kõik reeglitega kooskõlas, sest MK-etapi TOP 6 koht ei lähe sportlasele, vaid alaliidule. Tehes Eesti Ujumisliidu elu kergemaks, siis on kaks varianti:
1) Kinnitatakse reegel, et kui sportlane on täitnud mitte sprindialal A-normatiivi ning jõuab MK-etapil kuue parema sekka, siis pakutakse olümpiakoht järgmisele ujujale, kes samuti MK-etapil ujus ja kõrgeima koha saavutas. Siin oleks üpris selge, et kelle jaoks antud reegel oleks kirjutatud.
2) Kinnitatakse reegel, et kui sportlane jõuab MK-etapil kuue parema sekka sprindialal, siis olümpiakoht läheb automaatselt antud sportlasele, kes esikuuikusse jõudis.
Teisest küljest on filosoofiline küsimus, et kas sportlane väärib kohta olümpiakoondises kui ta seda ise välja teeninud ei ole. Samas võib argumenteerida, et oluline on saata võimalikult palju Eesti ujujaid olümpiale, aga visates ise kinda enda argumendile, siis kas olümpiamängudel peaks lihtsalt osalema?
Nüüd on kuupäevad teada, et millal selguvad sprindialade kuus kõige kiiremat. See ei tähenda, et me saame nendel päevadel teada, et kes olümpiamängudel stardivad. Loodetavasti suudab ka Eesti Ujumisliit reeglid enne olümpiamängude kvalifikatsiooniperioodi algust kirja saada, sest tagantjärele sahker-mahker ei ole hea vaade spordialale.