Hiljuti lõppenud ujumise MMil said medali kaela 22 erineva riigi esindajad. Aastakümneid maailma ujumist valitsenud Ameerika Ühendriigid on viimastel aastatel olnud kerges mõõnas ja isegi legendaarne Michael Phelps on "segaduse" kohta võtnud sõna. Kuid kas USA on endiselt ujumisriik number 1 ja kes mahuvad viie parema sekka?
USA ujumistiimil on käsil võrdlemisi uus ja huvitav periood - nad ei võida enam tiitlivõistluste medalitabelit mäekõrguse eduga, tegelikkuses on neil käed-jalad tööd täis, et üldse tipus püsida. Esimesed "probleemid" tekkisid Pariisi olümpiamängudel, kus ameeriklastel tuli teha päris korralik reaalsuse kontroll.
Tõsi, võideti kõige enam kuldmedaleid (8) ja medaleid (28), kuid tabeli esimene positsioon kindlustati Pariisi olümpiamängudel alles viimase alaga. Meesujujad võitsid Pariisis üldse ainult ühe individuaalse kuldmedali. Sama stsenaarium rullus lahti ka Singapuris, sest enne viimast ala oli lahtine, et kes medalitabeli võidab. Lõpuks võtsid jänkid ikkagi oma.
Tahes tahtmata tekitab see küsimusi, et kas USA on endiselt ujumisriik number 1? Jah ja ei. Kui me vaatame tuimalt numbritele otsa, siis ei saa faktidele vastu vaielda. Kõige enam kuldmedaleid ja medaleid, kuid kui ligi 13x väiksema elanikkonnaga Austraalia jääb nii Pariisis kui ka Singapuris vaid ühe kuldmedaliga alla tõotatud maa sportlastele, siis võib teha tõsise avalduse ning esitada Kängurumaa number üks ujumisriigiks.
27 miljoni elanikuga Austraalia oli eelmisel kümnendil väga kahvatu tiitlivõistlustel. Häid ujujaid on neil alati olnud ja nad võitsid pidevalt ka medaleid, kuid see miski oli puudu. See miski tekkis eelmise kümnendi lõpus kui peale tuli uus generatsioon ja lisada siia juurde mõned vanemad tegijad on neil hetkel ideaalne kooslus.
Eriti heas olukorras on Austraalia naised, kes näiteks 4x100 m vabaujumises ei ole rahvusvahelisel areenil kaotuskibedust tundnud aastast 2019. Ka tänavusel MMil oli puudu nende üks suurimaid staare Ariarne Titmus, kes peale Pariisi olümpiat tegi võistluspausi. Tänavusel MMil teenis Austraalia seitse kuldmedalit ja kokku 20 medalit.
Mis USAga siis lahti on?
See on väga keeruline küsimus. Esiteks, puudub alaliidul juba ligi aasta aega juht. Konkurssi käigus leiti uus tegevjuht, kuid tema isiklikel põhjustel loobus ja endiselt on suur ujumiskants ilma peata. Mõistagi on ameeriklastel maailma kõige tugevam infrastruktuur ja ka rahalised vahendid, kuid kui puudub visioon, et kuhu suunas liigutakse, siis teised võtavadki kiirelt järele.
Teiseks, ei ole ameeriklaste seis nii halb. Nad on ikkagi peaaegu igal poodiumil, kuid võita on raskem kui kunagi varem. Üheks asjaoluks on see, et teiste riikide sportlased siirduvad USA ülikoolidesse või profitiimidesse ja kasutavad nö. ameeriklaste siseinfot. Phelpsi endine treener juhendas MMil kuldmedalini ungarlase Hubert Kosi ja prantslase Leon Marchandi. Neid näiteid on päris palju.
Kolmandaks ongi ülejäänud maailm jõudnud USAle lähemale. 30 aastat tagasi oli väga raske teada, et mida teeb üks või teine treener ning enda kaarte hoiti vägagi peidus. Tänu internetile pääsetakse informatsioonile palju kergemalt ligi. Seepärast mulle väga meeldib Austraalia treener Dean Boxall, kellel oli MMil enam kui 10 sportlast ja kelle juures käis aasta alguses treenimas ka Marchand, ta ei luba mitte kunagi kaameraid enda treeningutele. Kui lubab, siis paariks minutiks katteplaanide võtmiseks. Ta teab kui oluline on enda jokkereid hoida kaardipakis.
Singapuri MMil meeste 4x200m vabaujumise järgselt, kui USA meeste võistkond jäi neljandaks, võttis sõna ka 23-kordne olümpiavõitja Michael Phelps, kes pani sotsiaalmeediasse meemi, mis tekitas korraliku lainetuse ameeriklaste endi võistkonnas. Meem koosnes hauakivist, kus oli kirjas alaliidu nimi ja daatum 1980-2025. Samuti tekst: "They set the bar high-until they stopped reaching for it”. Oli neid kes kritiseerisid Phelpsi, oli neid kes kiitsid, aga lõpuks tahab Phelps ikkagi näha USA tiimi sellisena nagu tema selle jättis - absoluutse valitsejana.
Kumb siis maailma parim ujumisriik on - Austraalia või USA? Faktidele tuginedes on USA, kuid puhtalt momentumi ja tähesära pealt on selleks Austraalia. Seega veidi oleneb, mis prillid sul peas on, kuid üks on kindel: need kaks riigi on hetkel maailma ujumise valitsejad!
Kas Hiina kuulub viie parima ujumisriigi sekka?
Kaks esimest riiki ei ole väga raske tabelisse paigutada, aga sealt edasi valida kolm ujumistiimi on juba tummisem. Miks? On palju riike, kus on üks väga hea ujuja ja ports tugevaid tegijaid, aga kuna üks ujuja on nii hea, siis medalitabelis on nad samuti kõrgel.
Teisest küljest ei saa seda ka alahinnata, sest lõpuks loeb ikkagi see, et mitu medalit üks või teine riik ujus. Samas kas see annab hinnangu sellele, et kui hea koondis on, kui tulemusi teeb ainult üks ujuja?
Kindlasti kuulub viie parema ujumisriigi sekka ka Hiina. Tänavusel MMil läks neil võrdlemisi hästi ja võideti 14 medalit, kuid kuldsed olid nendest ainult kaks. Meeste poole peal on neil kaks suurt staari: Singapuris 100- ja 200 m rinnuliujumise võitnud Qin Haiyang ja 100 m vabaujumise maailmarekordimees Pan Zhanle, kes tänavusel MMil jõudu säästes enda põhialal finaali ei jõudnudki.
Hiinal oli viis naist, kes jõudsid individuaalse medalini ja mõistagi ujumismaailma suurim sensatsioon 12-aastane Yu Zidi, kes MMil pälvis kolm neljandat kohta. Ka hiinlased on viimase kümnendi jooksul enda süsteemi täiendanud, toonud koondisesse välismaalastest treenereid ja pumpavad nii palju raha ujumisse kui võimalik.
Prantsusmaa, Kanada, Itaalia
Tabelisse tuleb lisada ka Prantsusmaa ja Kanada, kes suuremalt jaolt toetuvad enda superstaaridele Leon Marchand ja Summer McIntosh vastavalt. Prantsusmaa mehed on heas seisus, sest lausa kolm ujujat on maailma absoluutses tipus ning kõik võivad potentsiaalselt ujuda ka maailmarekordi lähitulevikus. Lisaks eelmainitud Marchandile ka Maxime Grousset ja Yohann Ndoye-Brouard. Naiste osakond on neil hetkel tagasihoidlikum, aga neli erinevat naisujujat ujus MMi finaalis tänavu.
Kanada tiimil on pilt veidi kirjum. McIntoshi järel tulevad Ilja Kharun ja Josh Liendo, kes mõlemad on Pariisi olümpiamängude medalistid. Kharunil läks MM veidi aia taha, aga sai 100 m liblikujumises ikkagi pronksmedali kaela. Liendo jõudis tänavu finaali, aga jäi medalita.
Naistest on Kanadal Mary-Sophie Harvey, kes kasutas oma võimaluse Singapuris suurepäraselt ja pälvis pronksi 200 m kompleksujumises. Kahel korral oli neljas järgmisel aastal 30-aastaseks saav Kylie Masse. Finaalis ujusid ka Taylor Ruck ja Ingrid Wilm.
Prantsusmaa ja Kanada toetuvad väga suurelt sellele, et nende sportlased lähevadki välismaale treenima. Kuigi ka kodumaal on neil hea infrastruktuur, siis edu on saavutatud piiri taga. Kuigi viis riiki on juba välja toodud, siis tooksin mängu ka kuuenda - Itaalia.
Itaalia ujumiskoondis triumfeeris tänavu ainult ühel alal - meeste 50 m rinnuliujumises -, aga tegelikult ujuti väga hästi. Kokku seitse medalit, viielt erinevalt ujujalt. Finaali murdis end 13 ujujat. Kuigi ka mõned itaallaased treenivad välismaal, siis suuremalt jaolt mõõdetakse kilomeetreid kodumaal. Väga hea ampluaa erinevate ujumisviiside ujujatest ning Itaalia kiituseks peab ütlema, et tänu ülesehitatud süsteemile suudavad nad pidevalt produtseerida maailma tippujujaid.
Siin ilmselt tõmbakski piiri ja hetkel on selgelt eristunud kuus ujumisriiki. See ei tähenda, et ei ole veel väga tublisid ujumisriike. On ja väga palju, kuid eelmainitud riigid on vähemalt 2025. aasta seisuga tippude tipp.