Rumeenias Otopenis sai pühapäeval lõppakordi juunioride MM, kus eestlastest tegi kaasa ainsana Gerd Johan Lessing. Eesti koondisel oli potentsiaalselt võimalus teha üks läbi aegade parim võistlus, kuid segane kommunikatsioon ja laiali olev fookus tõmbasid sellele vee peale.
Alustame Lessingust, kes vaatamata 400 meetri vabaujumise ebaõnnestumisele suutis järgmisel kolmel individuaalsel alal ujuda isiklikud rekordid. Tiitlivõistlusel saada kirja kolm elu parimat aega - tubli! 1500 meetri vabaujumise aeg 16:08,12 tähistas ka Eesti U16 rekordit, mis andis kokkuvõttes 26. koha ja oli ka eestlase parim koht tänavusel MMil.
Kuigi isiklikus plaanis oli Lessing edukas, siis kõrgete kohtade nimel ta ei ujunud. Tõsi, tuleb mainida, et ta saab juunioride MMil osaleda ka kahe aasta pärast ning oli enamikest konkurentidest noorem, aga tiitlivõistlustel vanust ei küsita. Kui oled kohal, siis sind hinnatakse lõppkoha järgi ning seejärel saab anda hinnanguid isikliku arengu osas.
Muidugi saab esitada küsimuse, et milleks oli vaja Lessingul osaleda juunioride MMil? Oli teada, et kõrgete kohtade nimel ta ei pretendeeri. Hooaeg muutus äärmiselt pikaks ning nõudis palju individuaalset tööd ja ta oleks enda tiitlivõistluste ristsed võinud saada ka Euroopa juunioride meistrivõistlustel juuli alguses.
Teisest küljest sai ta MMiks treenida suurepärastes tingimustes, ei olnud koolikoormat ning algavaks lühiraja hooajaks on Lessingu maja vundament teiste omadest kolm korrust kõrgemal. Võimalik, et suvel tehtud töö kasseerib ta sisse talvise hooaja tulemustega, kuid kunagi ei tohi unustada ka mündi teist poolt, et ületreenitus võib karjääriredelil päris mitu sammu tagasi viia. Mõistagi, loodame parimat, kuid balanss treenimise ja puhkuse vahel on tihtipeale noorsportlaste suurim väljakutse. Enamikel heas mõttes "hulludel treenijatel" on probleeme just viimase ehk puhkusega.
Eesti koondis lasi luhta suure võimaluse
Tänavune Eesti juunioride koondis, mis koosneb eelkõige ujujatest sünniaastatega vahemikus 2007-2009 lasid juunioride MMiga käest fantastilise võimaluse panna kokku üks kõigi aegade edukaim võistlus. Jah, Eneli kolme medali kordamine ei olnud reaalne, kuid milleks teha tipptasemel sporti, kui ei suudeta osaleda kahel hooaja kõige tähtsamal võistlusel?
Näpuga näidata ainult sportlaste poole oleks väär. Siin on suur osa treeneritel, klubidel ja eelkõige alaliidul, kes kogu protsessi peaks juhtima. Mitu juunioride koondislast tunnistas PriitSwimile eraviisiliselt, et Ujumisliidu kommunikatsioon on olnud segane. Nad märkisid, et pidi tegema valikuid juunioride EMi ja MMi vahel ning täielikku rahastust ei pakutud, vaatamata olukorrale, et ujujad kuuluvad omaealiste seas maailma tippu.
Meie tänavuse aasta kolm parimat juuniorit - Egle Salu, Siim Kesküla ja Maari Randväli oleks pidanud kõik olema Otopenis võistlustules. Salu oleks 50 meetri rinnuliujumises olnud medalipretendent ja hõbemedali toonud ajast tänavu mitu korda kiirem olnud. 100 meetri distantsil oleks poolfinaal kui ka finaal olnud reaalne ja saavutatav eesmärk.
Kesküla tänavused 50- ja 100 m vabaujumise resultaadid oleksid andnud alust pääseda edasi eelringidest 16 parema sekka. Juunioride MM, noormeeste konkurents ja vabaujumine ning eestlasel on võimalus heidelda absoluutse tipuga - miks me üldse seda ujumise asja Eestis teeme? Kesküla oleks väärinud seda juunioride võistlusklassi viimast hurraad!
Randväli suvi oli natuke teistsugune - ta startis lisaks juunioride EMile ka täiskasvanute MMil. Ühest küljest on MMil osalemine 16-aastaselt vinge, ta saab juunioride MMil osaleda ka kahe aasta pärast, kuid täiskasvanute tiitlivõistlusel oli ta siiski statisti rollis. Omaealiste seas oleks saanud ta 50- ja 100 m seliliujumises heidelda poolfinaalkohtade nimel ja see peakski olema mentaliteet millega lähevad starti kõik Eesti koondislased - pääseda eelringidest edasi.
Kõige kummalisem olukorra juures ongi tõik, et ega ujumise tiitlivõistlusi ei ole siis mitu tükki iga kuu. Juunioride MM on iga kahe aasta tagant, juunioride EM korra aastas. Eesti üks edukaim spordiala tulemuste kontekstis ei suuda leida rahastust meie järelkasvule, piinlik! Olukorras, kus vabariigi tippujujad Eneli Jefimova ja Kregor Zirk on stabiilselt täiskasvanute finaalis, siis on nii oluline samm pikas perspektiivis meie noorujujatel kogeda seda edu juunioride võistlusklassis, et poolfinaalid ja finaalid on tavaline normaalsus meie parimatele.
Miks juunioride MMi välditakse nagu katku?
Egle Salul oli võimalus tänavu medal võita ja ütlen ausalt, et ta oleks selle ka võitnud. Olukorras, kus hooaja sees võistlevad meie parimad noored suvalistel külavõistlustel kui ka välismaal, siis suurima juunioride tiitlivõistluste vältimine tekitab paramatult küsimusi, et kas eestlased kardavad või mis probleem on?
Ühte selget vastust ei ole, sest olukord on tekkinud mitme erineva teguri koosmõjul. Suurim põhjus on kultuur, mis on tekitatud alaliidu poolt juunioride MMi ümber. Kui viimase 19 aasta jooksul on kümnel juunioride MMil osalenud kokku ainult 14 sportlast ja tänavu ei avaldanud alaliit isegi aegnormatiive võistlustele pääsemiseks, siis on tegemist kultuurilise probleemiga.
Kujutage ette olukorda, et Kregor Zirk, kes treenib maailma tippujujatega koos, ei võta eesmärgiks kvalifitseeruda kõige suuremale spordivõistlusele (olümpiamängud) ja teha seal head tulemust. Hetkel just selline kultuur kahjuks valitseb alaliidus, sest kuidas teisiti selgitada juunioride MMi vältimist.
Nagu ka ennist mainitud, siis erinevad tegurid on olukorda mõjutanud. Juunioride MM toimub reeglina augustikuu teises pooles või isegi septembris, aga kodune võistluskalender lõppeb praktiliselt juunikuus ära. Seega juba Eesti loodud "süsteem", mis ei ole tehtud tahtlikult, ei toeta meie järelkasvu arengut, sest reaalsuses süsteem puudub ning üritatakse toetuda kümnete aastate tagusele loogikale, mis tegelt ka toona ei töötanud. Ülejäänud maailmas võetakse suve kui võimalust treenida ja võistelda ning see on nii loomulik osa kogu aastasest kalendrist.
Jah, on üritatud Eesti meistrivõistlusi tuua augustikuu algusesse, kuid riigi tiitlivõistluste kuupäevaga mängimine ei oma nii suurt rolli. Tõsi, mõned päevad enne tiitlivõistlusi seda korraldada ei tuleks, nagu tehti see tänavu. Aga kui Eesti meistrivõistlused augustis olid, siis oli palju nurinat, et küll basseinid on kinni, sportlased on puhkustel ja 99 muud häda. Tippsport ei olegi kõigile ning reaalsuses tegeleb tippujumisega Eestis maksimaalselt kolm klubi, seejärel on suur ports klubisid, kes aastast aastasse rakendavad copy-paste süsteemi ja tulemused on ka vastavad ning viimast kolmandikku ei huvita üldse võistlusspordi resultaadid.
Saab olema huvitav näha, et kas alaliidu ja koondise eest vastutavad isikud teevad ka reaalse analüüsi lõppenud tiitlivõistluste suvest. Panna paberile, et see ujus isikliku rekordi ning tema mitte ja mitu protsenti jäi puudu tippmargist, ei ole analüüs. Tiitlivõistlused olid kohtade järgi edukad eestlastele, aga individuaalse võimekuse latt aeti kõigil kolmel katsel maha.
Analüüs peaks koosnema tagajärjest, põhjustest ja edasisest plaanist. Seda ei ole seni tehtud mitte ühegi tiitlivõistluse järel, vaid on kiirelt pandud kirja mingid numbrid, kuid reaalset tegevuskava arengu toetamiseks loodud ei ole. Kasutades ühe Eesti parima ujumistreeneri sõnu, siis ujujad on valmis tegema tulemusi, aga treenerid, klubid ja alaliit on arengus hetkel nii maas, et ühel momendil meie talendikad ja häid resultaate näitavad sportlased kaovad nagu kivid ookeanisse.