Eesti ujumisel on käsil väga kehva periood. Tiitlivõistluste tulemused lähevad langevas joones, olümpiale ei suutnud ükski ujuja kvalifitseeruda A-normatiiviga, toetused tippujujatele on praktiliselt olematud. Miks Eesti ujumine tammub kohapeal?
Olümpiamängudel tehti Eesti ujujate ajaloo kõige kehvem esitus. Euroopa meistrivõistlustel koondise keskmine tase langes veelgi võrreldes kahe aasta taguse ajaga ning olümpiadistantsil ei suutnud keegi end isegi poolfinaali murda. Natukene leevendust haavale pakkus Kregor Zirk, kes juunioride EM-il pälvis pronksmedali aga see on hoopis teine maailm täiskasvanute klassist kuid suur samm edasi siiski.
Vaatame kes on tänavu tegusid teinud? Kahtlemata on suurt kõneainet pakkunud Zirk enda pronksmedaliga juunioride EM-il, lisaks saavutas ta ka kõrge neljanda koha. Tema treenib Inglismaal Plymouthi kolledžis, kaugel Eestimaast. Euroopa meistrivõistlustel tegi individuaalselt parima tulemuse Ralf Tribuntsov, kes treenib suure lombi taga USA-s Lõuna-California ülikoolis. Mõlemad ujujad on mõistnud, et tippu jõudmiseks tuleb välismaale minna ja treenida süsteemiväliselt. Seni on see mõlemale ujujale tulu toonud, sest Zirk pälvis juunioride EM-il medali ning Tribuntsov murdis end talvel Euroopa lühiraja meistrivõistlustel finaali. Tegijad on ka Martin Allikvee ja Maria Romanjuk, kes pääsesid olümpiale. Nemad andsid endast kõik, et esindada sinimustvalget nii väärikalt kui võimalik. Müts maha nende ees. Nii Allikvee kui ka Romanjuk treenivad Garanti Spordiklubis kus on loodud klubisisene tugev toetav süsteem, mis on neile ka ilmselgelt tulu toonud.
Ujumistase langeb nagu sügisesed lehed
Meie tippujujad on nagu puu ladvas olevad küpsed õunad. Siiski ei saa puu otsas õunad kasvada kui juured mädanevad. Praeguses kontekstis on juurteks ujumise alaliit. Kui pärast Londoni olümpiamänge asus Karol Kovanen Ujumisliidu etteotsa on saavutusspordi õunad veelgi mädanema läinud. Rio olümpiamängudele ei suutnud ükski Eesti ujuja kvalifitseeruda A-normiga vaid pääseti tänu kvoodialusele. Samuti on langenud Euroopa meistrivõistluste keskmine tase. Kui enne Kovaneni oli keskmiseks kohaks 26. koht, siis 2014 aastal langes see 36. peale ja tänavu juba 38. peale. Numbrid ei valeta, langus on olnud drastiline.
Põhjuseks miks Eesti ujujad ei ole suutnud ülejäänud maailmaga kaasa minna ja areneda soovitul tasemel on alaliidu vähene töö. Roolis võib olla kasvõi Michael Schumacher, aga kui mehhaanikud oma tööd ära ei tee, siis edukalt finišisse ei jõua. Samuti on viimasel aastal tippujujate usaldus järk-järgult kadumas alaliidu suhtes seoses erinevate probleemidega mida alaliit ei suuda lahendada. Ujujatele ei saa midagi ette heita. Nemad annavad vees endast parima kuid kui toetus ei ole täielik, siis on raske konkureerida ülejäänud maailmaga. Kas Eesti on äkki liiga väike, et konkureerida suurte riikidega? Väär väide. Vähe sellest, et 300 000 elanikuga Islandil on marukõva jalkasats, siis on neil ka väga head ujujad. Kolm ujujat täitsid Rio mängude A-normatiivi. Kokku saavutati kaks finaalikohta ja kaks poolfinaalkohta. Seega on võimalik konkureerida ka väikestel riikidel suurtega. Selleks tuleb hakata süsteemi muuta, aga kahjuks Eestis jookseb hamster ikka ja ikka ringiratast.
Sandikopikatega tippu ei jõua
Märtsikuus saadeti olümpiakandidaatidele e-mail alaliidu poolt, et me hakkame nüüd sponsoreid otsima teile, et ehk näkkab. Kahjuks on lood nii, et kui sellega hakatakse tegelema viis kuud enne olümpiat, siis reeglina sellest head nahka ei tule. Sponsoreid peab hakkama otsima uue olümpiatsükli alguses ning ujujatele tagama ideaalsed tingimused treenimiseks neljaks aastaks mitte neljaks kuuks. Ka ujujad on inimesed ja ka neil on vaja kuidagi vorst leiva peale saada. Sandikopikatega tipus konkureerida ei ole võimalik.
Ujumisliidu president lubas kaks aastat tagasi, et Riosse sõidab viis Eesti ujujat. Sellest oli asi väga kaugel. Suurim viga hetkel ongi see, et lubadused on suured aga teod väikesed. Eesti ujumine võib saada sügisel täiesti uue hingamise. Valitakse juhatus kui ka alaliidu president. Samuti otsitakse avaliku konkurssi käigus ka peatreenerit. Juhul kui midagi ei muutu, siis võime Tokio olümpiale taas saata kaks ujujat kvoodialusel. Ehk on siis mõni süsteemiväline sportlane suutnud täita ka A-normatiivi, loodetavasti siis võõraste sulgedega ennast ehtima ei hakata.
Ujujatel ei jää muud üle kui pea väärikalt üleval hoida ning loota, et sügisesest saab alaliit uue hingamise millega tulevad kaasa uued ning võidule viivad ideed. Nagu ütles meie endine riigipea Lennart Meri: "Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis."
PÜSIGE LAINEL!