Kolmapäeval juubeldas suur osa ujumismaailmast uudise üle, et 2028. aasta Los Angelese olümpiamängude kavva on lisatud kolm uut sprindidistantsi - 50 meetri liblik-, selili- ja rinnuliujumine. Vaatame nüüd otsusest natuke kaugemale ja analüüsime häid ning halbu külgi, mis antud uudise valguses on jäänud kahe silma vahele.
Kasutame lihtsat pluss-miinus metoodikat, sest kuigi esialgselt tundub, et antud otsus on üdini positiivne, siis suures eufoorias on kaduma läinud nii mõnedki tähtsad faktid.
Pluss - sprint on lahe!
Ilmselt antud uudise kõige parem külg on see, et Los Angelese olümpiamängudel näeb kuus uut üdini tasavägist ujumist. Üks basseinipikkus, kus vigadeks ruumi ei ole. Teed eksimuse, oled kullast, medalist või finaalikohast ilma. Sprint on pealtnäha lihtne, aga detailide rohkus, et maailma tipus läbi lüüa on sama keeruline kui F1 auto seadistamine.
50 meetri sprintide lisandumine toob kaasa veelgi suurema aladele spetsialiseerumise, mis tähendab, et konkurents läheb tasavägisemaks. Kui eelnevalt on 50m selili-, rinnuli- ja liblikujumist peetud hellitavalt Mickey Mouse distantsideks, siis nüüd seda enam väita ei saa.
Nii mõnegi ujumisstaari karjäär pikenes nüüd tunduvalt, kes varasemalt pidid olümpiaks end 100 meetri vormi ajama, siis nüüd saab ilmselt üsnagi tavapäraseks, et kõige teravamas tipus olevad ujujad võivad probleemideta võistelda kuni 40. eluaastani, sest treeningmetoodika 50- ja 100 meetri valmistumisel on lihtsalt niivõrd erinevad.
Miinus - kvalifitseerumine muutus keerulisemaks
Mitte, et varasemalt oleks olümpiamängudele kvalifitseerumine kerge olnud, siis nüüd muutub ta Eesti ujujate seisukohast veelgi keerulisemaks. Paljud unustavad ära, et kuigi lisati kuus uut distantsi (kolm meestele ja kolm naistele), siis osalejate arv jääb endiselt samaks ehk laias laastus 850 ujuja kanti.
Los Angeleses saab olema suur hulk sprintereid, kes ujuvadki ainult 50 meetrit. See tähendab, et kui varasemalt oli olümpiamängude A-normatiiviks eelmise mängude eelujumiste 14. koha tulemus, siis suure tõenäosusega see muutub. Juba varasemalt on olnud ka meie tippudel käed-jalad tööd täis, et see A-normatiiv alistada, siis lihtsamaks ta ei lähe.
Ilmselt paljud sprinterid mõtlesid, et nad sõidavad nüüd olümpiale ning ka ujumisfoorumites on avaldatud potentsiaalseid normatiive 50 meetri distantsiks, siis tasub korra sügavalt sisse hingata. Esiteks, normatiivid avaldatakse 2026. aastal ning neid saab hakata täitma 2027. aasta 1. märtsil. Teiseks, väga oluline saab olema tänavu suvel toimuv MM, kus rahvusvaheline alaliit teeb kahtlemata analüüsi, et mis normatiivid saavad olema. Kolmandaks, need ajad saavad olema Eesti mõistes väga kiired, sest tuletame taas meelde, ujujate koguarv olümpial ei tõuse.
Pluss - Eestile lisandus medaliala ja potentsiaalsed olümpialased
Ott Järvela kirjutas täna Postimehes tabavalt, et Jefimova sai ühe medaliala juurde ning tal on tuline õigus. Kuigi isiklik rekord 30,08 on 18-aastasel ujujal püstitatud juba kolm aastat tagasi, siis on ta nagu kass ümber palava pudru selle aja lähistel alati olnud.
Siiski ei tasu unustada, et päris paljud Eneli konkurendid on 50 meetri spetsialistid - Ruta Meilutyte (29,16), Benedetta Pilato (29,30), Lara van Niekerk (29,72) ja ka hiinlanna Tang Qianting (29,51), kes on lisaks suurepärane 100 meetri ujuja. Medalit kaela riputada ei saa veel kellelegi ning nägime ka Pariisi olümpiamängude ajal, et eelnevad ennustused tihtipeale ei tähenda midagi.
Nägu läks naerule sprindidistantside lisandumise järel kindlasti treeningkaaslastel Daniel Zaitsevil ja Ralf Tribuntsovil. Mõlemad on vabariigi parimad vabaujujad, aga nende suurimaks trumbiks on vastavalt liblik- ja seliliujumise sprint. Kas see tähendab, et nad sõidavad automaatselt olümpiale? Ei, aga see annab võimaluse neil teha basseinis seda, mida nad oskavad kõige paremini. Kujutage ette, et oled jalgpallur, aga kõige tähtsamal võistlusel pead palli enda tugevama jala asemel lööma ainult nõrgemaga. See nagu on, aga päris ikkagi ei ole see.
Eesti olümpiakoondisele lisandus kindlasti kaks potentsiaalset sportlast. Tasub jälgida ka 17-aastast Egle Salu, kellel kaks päeva tagasi oli olümpialootuse protsent pigem väga madal, aga nüüd tema aktsiad tõusid. 50m rinnuliujumise spets peaks kuulduste kohaselt varsti siirduma USA-sse, kus on kõik loodud, et sprindis edu saavutada. Tasub ka Salu nimi sprindist rääkides meelde jätta!
Miinus - liiga palju medalialasid ujumises
Ujumisnohikuna ma tervitan kahe käega sprindidistantse, aga samas tekitab ka küsimuse, et millal on liiga palju? Uute alade lisandumisega jagatakse basseinis välja nüüd 41 medalikomplekti. Siin tuleb esmalt ujumiskaugele inimesele selgeks teha, et mitte keegi ei võida olümpialt medali 50 meetri sprindis ja 400m distantsil. Julgeksin väita, et Los Angeleses ei näe me isegi 50 ja 200 meetri medali kombot, sest nendeks valmistumine on öö ja päev.
Kui Ott Tänak istuks F1 rooli täna, siis ta ei sõidaks poodiumile. Mõlemal autol on neli ratast, rool ja nad liiguvad väga kiiresti, aga me laias laastus kõik mõistame, et see ei ole teostatav, sest need on kaks erinevat spordiala. Sama on ka 50 ja 200 meetri distantse võrreldes. Siiski peab möönama, et medalialasid on liiga palju ning see devalveerib ujumist spordialana. Naljaga pooleks, õnneks ei ole enam distantse mida basseinis juurde lisada, kui just uusi alasid välja ei mõelda.
Kui me vaatame ajalooliselt, siis 1936. aasta olümpial oli basseinis ujumises kokku 11 medaliala, 1960. aastal Roomas 15, 1984. aastal 29, 2008. aastal 32 ning kolme aasta pärast 41. Areng on normaalne nähtus igal spordialal, kuid mingi hetk tuleb ujumisprillid peast võtta ning tõdeda, et aitab küll.
Pluss - rohkem võimalusi selili-, rinnuli- ja liblikujujatele
Jah, lisandusid uued distantsid, kuid samas tekkis alade vahel nüüd parem tasakaal. Kui varasemalt (ja ka edaspidi) oli olümpiaprogrammis kuus vabaujumise distantsi (50-100-200-400-800-1500), siis ülejäänud distsipliinide esindajad pidid leppima ainult 100- ja 200 meetri aladega. Kompleksujujad jäävad endiselt kahe ala juurde, milleks on 200- ja 400 meetrit.
Kui eelmistes punktides sai välja toodud, et sprinterid saavad nüüd olla nemad ise, siis näiteks väga head 100 meetri ujujad saavad lisada enda programmi ühe ala juurde. Heaks näiteks on kõigi aegade parim rinnuliujuja Adam Peaty, kes võitis 100m rinnuliujumise 2016 ja 2021 ning oli teine Pariisis. Ta domineeris 100 meetri distantsi ligi 10 aastat, aga samas olümpial oleks ta poole pikemal maal olnud statisti rolli. Oleks seal olnud 50 meetri distants, siis ilutseks tema auhinnakapil palju rohkem kuldmedaleid.
Mingil määral tuli nüüd õiglus ka selili-, rinnuli- ja liblikujujate õuele, kes MM-idel on saanud 50 meetri sprindis särada 2001. aastast, kuid pidanud olümpiaks tegema ettevalmistuse teisi alasid silmas pidades.
Miinus - pikemad distantsid võivad hääbuda
Kuigi ujumismaailm (suuremas osas) rõõmustab sprindidistantside lisandumise üle, siis võib pikemas perspektiivis olla sellel ka vägagi negatiivne efekt. Juba praegu on näha, et 200 meetri distantsidele (eriti liblikas) kvalifitseerumine on kogu maailmas problemaatiline. Heaks näiteks on naiste Tokyo olümpiamängude 200m liblikujumine, kus oligi stardis ainult 16 naist ehk kõik pääsesid poolfinaali.
Tänapäeva ühiskonnas on tähelepanu ja fookus aina lühemad, sest informatsiooni vahetus on lihtsalt nii kiire ja see võib välja suretada 200 meetri kui ka pikemad distantsid. Miks peaks noor ujuja rassima basseinis 2x päevas, ujuma 10-20 kilomeetrit, kui tal on võimalus hoopis teha treeninguid, mis on kord päevas, 500-2000m pikad ja koosnevad lõbusatest lühikestest sprintidest.
Traditsioonide säilitamine on oluline, aga sama tähtis on ka spordiala uuendus ning ajaga kaasas käimine. Nagu alati on igal asjal head ja halvad küljed ning lõpuks aeg näitab, et mis sprindidistantside lisandumine tähendab suuremas plaanis ujumise kui spordiala arengule!