9. mail võib Eesti Ujumisliit saada endale uue presidendi. Aprilli keskpaigas teatas enda kandideerimisest praegune juhatuse liige Erkki Susi. Heidame pilgu peale tema avalikule kirjale ujumisklubidele ja analüüsime, et kas tegemist oleks kasuliku valikuga või on ebaõnnestumine juba eos sisse kirjutatud.
Alates 2019. aastast Eesti Ujumisliitu juhtinud Simon Renno astus 2023. aastal ametist tagasi ning alates sellest ajast on alaliit tegutsenud ilma presidendita. Tõsi, presidendi ameti kohusetäitja on olnud juhatuse liige ja koondise peatreener Toni Meijel, ehk mingit katastroofilist tühimikku ei ole tegelikult olnud.
Nüüd on võim Eesti ujumisklubide käes, sest 9. mail otsustavad nad - kas Erkki Susi on õige inimene asuma presidendi kohale või mitte. Kuidas käib valimine? Vastavalt alaliidu põhikirjale on kandidaadil vaja üldkoosolekul saada enam kui 50% hääli, kes koosolekul hääleõigust omavad.
55-aastane Susi esitas aprilli keskpaigas enda kandidatuuri ning saatis ujumisklubidele ühes sellega ka motivatsioonikirja, mille nüüd põhjalikult üksipulgi lahti võtame. Esiteks tuleb kiita Susi ja seda, et tal on piisavalt suur paar cojones kandideerimiseks.
Palju sõnu, vähe fookust
Ujumisliidu presidendil on siiski üsna formaalne roll. Ta juhib juhatuse tegevust ning ajalooliselt on presidendiks olnud isikud, kes suudavad läbi enda ettevõtete või suure tutvusringkonna abil tuua rahapakke alaliitu. Eelnevalt on presidendiks olnud ka isikud, kes teavad põhjalikult ujumise hingeelu ning on isikuomadustelt liidrid.
Susi esitatud motivatsioonikirjas hakkab esimesena silma asjaolu, et on kasutatud lihtsaid manipulatsioone ja üritatud kirjaga haarata võimalikult suurt sihtrühma, kuid sisu poolest on see võrdlemisi tühi. Ei ole konkreetseid ettepanekuid spordiala arendamiseks ega mingit visiooni, mis tekitab küsimusi, et milleks üldse siis kandideerida. Enda CV's ujumiskogukonnale on Susi esimeseks isikuomadeks tõstnud järgmise: visionäär "suure pildi" esindaja.
Seejärel Susi selgitab, et vajame arengukava näol selgemat pilti ja plaane, aga ühtegi konkreetset ettepanekut ei presenteeri. Siin on koheselt kaks suurt punast ristikest: esiteks, motivatsioon kandideerimiseks, kuid ilma reaalsete sammude, vaid üldistatud sõnapaaridega, millega ilmselgelt kõik nõus on.
Teiseks, kui motivatsioon on aidata paar inimest olümpiamängudele, siis ujumine sellist presidenti ei vaja. Igal juhul pääseb olümpiale kaks ujujat, isegi kui 2032. aasta mängudel stardib näiteks seitse ujujat on olulisem seista ligi 18 000 ujumist harrastava inimese eest. Motivatsioon ehtida end meie ujumistippude sulgedega ei aita ujujaid olümpiale, ei arenda spordiala ega anna hoobasid juurde Eesti ujumisklubidele.
Lisaraha toomist ei hakka lubama
Siinkirjutaja on olnud kriitiline varasemalt näiteks eelneva presidendi Karol Kovaneni suunas, kuid tuleb teda ka kiita. Läbi Europargi, kus Kovanen on tegevjuhiks, on ta ujumisse toonud kümneid tuhandeid eurosid ja selle eest tuleb tema ees müts maha võtta.
Susi kirjutab motivatsioonikirjas lisaraha toomise teemal järgmiselt: "Lihtsalt deklareerida, et toon lisaraha ei hakka lubama. Küll aga peab sellega tegelema süsteemselt ja järjepidevalt mida kindlasti plaanin ka käivitada. Tänase sponsori esimene mõte on alati nähtavus - kui palju meid ja läbi meie siis neid nähakse?"
Järjekordselt käivitub järgmine suur punane tuluke. Üsna julge samm öelda, et lisaraha toomist ei saa ta lubada, kuid veel suurem probleem seisneb järgmises lause pooles. Taaskord, kõik teavad, et sellega peab süsteemselt ja järjepidevalt tegelema, aga sponsori esimene mõte ei ole alati nähtavus.
Olles ise kokku puutunud sadade erinevate ettevõtetega ja olnud ka suuremates ettevõtetes otsustaja rollis, et kellele toetus määrata, siis nähtavuse roll on üpris ahtake mõtteviis. Alustame sellest, et sponsor on kohutavalt halb sõna - tuleb otsida koostööpartnereid. Lugejale ka väike mõtteharjutus, et kui Ujumisliitu "sponsoreerib" Apple, Circle K ja Swedbank, siis kas neid huvitab esmajärjekorras nähtavus?
Suuri ja edukaid ettevõtteid ei huvita, et kas ujulas on kolm või neli plakatit nende nimega või sotsiaalmeedias üritatakse neid pidevalt esile tõsta. Kas eelmainitud kolm ettevõtet saavutavad suurema nähtavuse kui Ujumisliit neid "promob"? Nende jaoks on esikohal ühised väärtused. Seejärel soovitakse näha strateegilist lähenemist spordiala arendamiseks ja kuidas selle võrrandisse X või Y ettevõte sobitub.
8 kuud ametis, aga tegevusplaan puudub
"Arengukava peaks olema elav ja kõikide otsustustegevuste alusmaterjal. Mitte paber millest klopsitakse tolmu korra aastas," kirjutab presidendiks pürgiv Susi. "Arengukavast edasi vajame tegevusplaani erinevate eesmärkide saavutamiseks. Täna on neid veel suhteliselt vähe kui üldse. Juhatus ei ole hetkel veel ka nende teemadeni jõudnud liiga lähedale. Seda kahel põhjusel - uus juhatus on alles süvenenud vana tundmaõppimisele ja jooksvate teemade lahendamiseks. Teiseks ja peamiseks - puudub selge eestvedaja protsessidele."
Taaskord, kõik nõustuvad üldistusega, et arengukava peaks olema otsuste alusmaterjal. See on sama nagu kirjutada, et auto vajab edasiliikumiseks neli ratast ja mootorit. Üllatav on asjaolu, et juhatus on ametis olnud kaheksa kuud, aga ikka veel süveneb vana tundmaõppimisele. Ei taha üldistada kõiki juhatuse liikmeid, sest kõik ei jaga Susi maailmavaadet, kuid eriti heasse valgusesse ta enda ametikaaslasi ei pane.
Olümpiatsüklist on peagi 25% möödas ja endiselt juhatus süveneb millegi vana õppimisele ning Susi sõnul tegevusplaan eesmärkide saavutamiseks praktiliselt puudub. Jooksvaid teemasid lahendab alaliitudes reeglina ikkagi kontor, aga kuna puudub tegevusplaan ja strateegia, siis jooksevad ka nemad ringi nagu peata kanad.
Kokkuvõttes on päris kurb, et ligi veerand olümpiatsüklist on peagi möödas. Juhatus on ametis olnud kaheksa kuud ja Susi enda sõnul ikka veel süveneb. Mis saab siis kui valitakse presidendiks? Kaua siis "süvenemine" käib ja reaalselt tegudeni jõutakse?
Siinkirjutaja isiklikult Susi ei tunne ja ma olen enam kui kindel, et tegemist on aruka ja intelligentse inimesega. Seda kinnitab ka tema tööalane kogemus rahvusvaheliste firmade juhtivatel positsioonidel.
Ma ei väida, et tulevikus ei võiks Susi olla ka suurepärane Eesti Ujumisliidu president, aga tema enda kirjutatu ja ülaltoodu põhjal oleksin ma enam kui šokeeritud, kui ujumisklubid talle praegu enam kui 50% toetust avaldaksid. Pall on ujumisklubide käes ja on nende otsustada, et kas Susi on sobilik persoon juhtimaks alaliitu või ei!