Juunioride EMi teine võistluspäev on seilanud päikeseloojangusse ning taas on aeg heita pilk peale päeva kõige põnevamatele sündmustele. Iga päeva lõpus võtab PriitSwim kõige olulisemad teemad ette ja serveerib neid mittetraditsioonilises kastmes. Teise päeva märksõnadeks olid Terminaator Maari, kooliraha maksmine, paganama leedukad ja fake rekord.
Võistluste avapäeval ei olnud õhtustes poolfinaalides ühtegi Eesti ujujat, siis teisel päeval parandas selle vea Maari Randväli, kes jõudis 100 m liblikujumises poolfinaali ja saavutas kõige kiuste 12. koha (1:00,86), mis on Eesti naisjuunioride läbi aegade parim resultaat sel alal.
Maari on Münchenis võistlemas jalavigastusega, mis ta õnnetult trepilt astudes sai. Kindlasti paljud mõtlevad, et kui palju see jalg tegelikult häirib ja kas tegemist pisikese valuga? Mõtlesin sama, küsisin Maarilt ja mitte avaldades kogu tema vastuse sisu, siis jalg teeb ujudes ikkagi haiget ja korralikult.
Lugesin Postimehes koondise peatreeneri Toni Meijeli kommentaare Maari vigastusele, aga osava sõnasepana ta veidi pisendas olukorra tõsidust ning ilmselgelt ei tahtnud ta liigset tähelepanu antud teemale tõmmata, õigesti tegi. Maari on ikka korralik Terminaator ja kui hüppeliiges saab vigastada, mis ujujale on nii olulise tähtsusega ning ikka jõuda Euroopa omaealiste hulgas 12 parema sekka, aplaus!
Muidugi on kahju, et mis oleks kui...Mais ujus Maari 100 m liblika tippmargi 59,96, täna viis viimasena finaali tulemus 1:00,08. Juhtus see vigastus, siis juhtus, seda enam muuta ei saa. Mina kardaksin tohutult kui oleksin Maari konkurent, sest isegi ühe jalaga ujub ta praegu poolfinaalis, kujutage ette mis saab kui ta saab täisvõimsusel kaks jalga kasutada? Scary stuff coming!
Kooliraha maksmine täies hoos
Jättes Maari teise päeva võrrandist välja, siis kollektiivselt oli eestlastele taas kahvatu päev. Seitse individuaalset starti, 0 isiklikku rekordit ja 1 hooaja tippmark. Paljude pilgud olid pööratud ka 15-aastase Emily-Pärli Jääratsi suunas, kes tänavu 100 m liblikujumises kirja saanud nii vägeva aja kui 1:00,12.
Emily alustas vägevalt, esimese 50 meetri järel edestas enda rekordgraafikut 0,3 sekundiga. Oli muide ka kiirema 50 m vaheajaga kui Maari eelringides. Paraku distantsi teisel poolel tuli päris korralik "haamer" ning finišis näitas tabloo 1:02,15. Poolfinaali viis viimasena 1:01,40, mis on Emilyle olnud tänavu jõukohane lausa viiel erineval korral.
See on pesuehtne kooliraha maksmine rahvusvahelisel areenil. Kui me vaatame võistlusi ja nende üldist taset, kus Emily tänavu teinud vingeid ujumisi, siis ei jõua need juunioride EMile isegi ligilähedalegi. Oluline on seal Müncheni basseinis olla nagu švamm ning kõiki erinevaid kogemusi läbi elada, Emilyl on peale tänavust aastat veel kolm juunioride EMi ees ootamas ning teades ka tema tulevikuplaane, siis tasub olla väga elevil!
Kui vaadata nüüd suuremat pilti, et miks ei suudeta hooaja kõige tähtsamal võistlusel olla tippvormis, siis põhjuseid on erinevaid. Lõpuks taandub see meie riiklikule ujumissüsteemile, sest kui süsteemi mitte arendada, siis tulebki loota üksikutele sähvatustele või sellele, et ujuja läheb välismaale treenima (khm-khm Maari ja Aleksei) ning hakkab edu vilju korjama tänu välismaalastele. See on põnev teema, millest saab kirjutada väga pikalt, kuid mõned numbrid.
Lihtne on näidata võistlusel näpuga ujuja peale ja hakata targutama, et siin oleks võinud teha nii ja naa. Peeglisse peavad vaatama ka treenerid ja klubid, kes aastast aastasse sama ebaõnnestunud mudelit järgivad. Toome näitena TOP Ujumisklubi - nende kiituseks olgu öeldud, et igal aastal alates 2016 on suudetud saata enda klubi ujuja juunioride EMile. See on tubli saavutus Eesti mõistes.
Samas, viimase 10 aasta jooksul on TOPi ujujad teinud juunioride EMil 73 individuaalset starti ja suutnud ujuda kokku vaid 14 isiklikku rekordit. Viimase nelja juunioride EMi jooksul ei ole saadud kirja ühtegi isiklikku tippmarki. See väga selgelt viitab sellele, et terve hooaeg üritatakse pääseda juunioride EMile või ujuda mingi normatiiv, mis tagaks tasuta sõidu, aga hooaja ülesehitus on lipa-lapa ning igal suvel samasugune kurb tõdemus.
Paganama leedukad taas säravad
Leedu ujujatest ning üldiselt seal riigis toimuvast on PriitSwim varasemalt kajastanud. Nüüd ollakse taas juunioride EMil, juba on avatud medaliarve ning järgmistel päevadel tuleb kahtlemata ka lisa. Koondise liidriks on 17-aastane Tajus Juska, kes tunamullu šokeeris kõiki kuldmedaliga 100 m vabaujumises ja eelmisel aastal võidutses kahel alal ning sai kaela veel kaks hõbedast autasu.
Esimese alana oli Juskal kavas 200 m vabaujumine, mille finaal kujunes tõeliseks thrilleriks. Viienda koha (!!!) aeg oli 1:46,62, see oleks andnud 2024 aasta täiskasvanute EMil näiteks samuti viienda koha. Pöörase finaali võitis lõpuks türklane (1:45,68), Juska napilt teine (1:45,83), aga parandas enda isiklikku rekordit (1:47,00) enam kui sekundiga.
Mida oli eriti lahe vaadata - alles kuuendana finaali pääsenud võidumees Ahmet Boylu tegi samasuguse tähistuse (imiteeris vibu laskmist publikusse) nagu Juska mullu, kui ta pälvis kuldmedali 50 m vabaujumises. Nad ujusid leedukaga kõrvuti radadel ning see oli ilmselge vihje enda konkurendile, selliseid asju on lahe vaadata.
Naiste 200 m vabaujumises pälvis Leedu neljanda koha. Kuigi Ieva Jurkunaite ujus poolfinaalis riigi rekordi 1:58,79, siis finaalis oli grammike aeglasem ja jäi esimesena medalita. Sellega ei ole me veel leedukate esimese kahe päeva finaalisaldo lõpuni jõudnud.
Emilija Pociute murdis teist aastat järjest 50 m seliliujumise finaali. Saagiks viies koht uue Leedu rekordiga 28,36. Ei ole paha algus ning Juska võib potentsiaalselt pälvida Münchenis viis medalit, esimene on kotis!
Rekord, mis ei ole päris rekord
Lõpetuseks peatume meeste 200 m kompleksujumise teemadel. Ei juhtu tihti, kui saad enda 18. sünnipäeval startida ühel põhialal, tugevas ja kõrges konkurentsis. Nii läks täna Aleksei Denissoviga, kes eelringides sai kirja 2:05,42, mis andis lõpuks 26. koha.
Paraku eelringidest see aeg edasi ei viinud, viimasena napsati poolfinaali pilet tulemusega 2:04,18. See on üpris märgiline aeg, sest mitte kunagi varem ei ole viimase edasipääseja aeg olnud alla 2:05. See kinnitab taaskord fakti, et käsil on üks läbi aegade tugevaim juunioride EM üldist taset silmas pidades.
2019. aastal lõpetas eelringides 17. kohal ei keegi muu kui Leon Marchand, kes ujus toona 2:05,40. Tänu kaks ujujat ühest riigist reeglile pääses ta üle noatera poolfinaali, kus ujus parima aja 2:00,66. Naljakas. Lõpuks finaalis jäi ta esimesena medalita, 3 sajandikku hiljem finišeeris praegune liblikujumise äss Noe Ponti. Vahel on päris huvitav vaadata, et mida praegused maailma tipptegijad juunioride EMil ujusid ja nii mõnigi ala ja koht võib üllatada.
Paar sõna ka Eesti juunioride rekordist. Ujumisliidu sõnul ujus Denissov maikuus juunioride tippmargi (2:04,65), aga tegelikult on tegemist Eesti U18 kõigi aegade edetabeli kolmanda tulemusega. Ma ei oska öelda, mis okas on mõnel ametnikul hinges, et kinnitada õige juunioride rekord, mis kuulub ajaga 2:01,37 Martin Liivamägile. On see tulemus ujutud täiskasvanute maailmameistrivõistlustel ehk ei ole tegemist ka suvalise klubi kontrollvõistlusega, kus aegadega saab manipuleerida.
Mina loodan, et Aleksei seab sihid Liivamägi täiskasvanute rekordile 1:59,95 ning lähiaastatel hakkab sellele aina lähemale nihkuma. Täna oleks võinud pikemalt peatuda veel teateujumise teemal, aga jätame selle järgmiseks korraks. Kaks päeva tehtud, neli veel, anname minna!