52. korda peetud Euroopa juunioride meistrivõistlused Münchenis on nüüd ajalukku kirjutatud. Uimaselt alustanud Eesti koondis sai viimastel päevadel sihiku paika ja tegi mitu ilusat lasku. Kokkuvõtva JEMi päeviku märksõnadeks on Eesti lõpuspurt, déjà-vu, Venemaa jõudemonstratsioon ja "hea kogemus"
Neidude 50 meetri liblikujumine oli Emily-Pärli Jääratsi jaoks nagu üks lõputu Hollywoodi thriller. Kui esimesel kahel individuaalsel alal - 50 m selili ja 100 m liblikat - jäi 15-aastane ujuja enda hooaja tippmarkidele selgelt alla, siis viimasel alal tõi kastanid tulest välja.
Müts maha Emily ees, kes suutis kokku panna kaks kvaliteetset 50 m liblikujumist. Ei ole kindlasti kerge vaimselt liikuda alalt alale, kui ei saa kirja aegu, mida tegelikult sooviks. 50 m liblika eelringides vajutas Emily oodatult gaasi põhja ja seitsmenda ajaga 27,16 kindlustas pääsu 16 parema sekka. Poolfinaalis suutis olla veelgi kiirem ja ujus ka isikliku rekordi 27,03.
Eestis on läbi aegade ainult neli naisujujat jõudnud 15-aastaselt juunioride EMil finaali. Emily on nüüd viies. Tõsi, poolfinaalide kokkuvõttes lõpetas Emily üheksandana ja kuni järgmise päeva hommikuni elas ta teadmisega, et üks sajandik jäi finaalist puudu. Siis hakkas juhtuma. Finaali pääsenud Itaalia ujuja loobus enda kohast, sest nende naiste tiimil oli hea võimalus teenida kuld teateujumises (jäid napilt teiseks, muide).
See tähendas, et Emilyl tuli end paari tunni jooksul kiirelt ümber häälestada ja valmistuda elu kõige tähtsamaks ujumiseks. Finaalis enam nii teravat minekut ei olnud ja aeg 27,48 andis kaheksanda koha. Ühtlasi jätkus Eesti juunioride koondise 2021. aastal alanud järjestikune finaalide seeria, aga katkes samast aastast alanud medalite seeria.
Emily saab osaleda veel kolmel juunioride EMil enda karjääris ja oluline, et Münchenis saadud õppetunnid ei jookseks mööda külgi maha. Tiitlivõistlustel olla esimene finaalivaru (nagu Emily oli), tähendab et tuleb olla valmis finaali ujuda. Jah, tõenäosus on väga madal, et keegi tavaliselt loobub, aga seekord loobus.
Naljakas oli lugeda alaliidu saadetud pressiteadet massimeediale, kus oli pealkirjastatud, et Emily pääses juhuse tahtel finaali. See ajas tohutult naerma. Esiteks, kui mõni ujuja jõuab juunioride EMil finaali, siis juhus ei ole see kindlasti - suur ja raske töö. Teiseks, põhjus oli väga loogiline ja tavapärane, mis ujumismaailmas aeg ajalt ette tuleb. Kiitus ka Emily treenerile Aivi Kullale, kes aastate jooksul on seda teemantit lihvinud ning nende ülieduka koostöö viimane ujumine - tiitlivõistluste finaal!
Déjà-vu tuli ja läks
Pärast 50 m liblikujumise poolfinaale oli tegelikult täielik déjà-vu, sest 2024. aastal jäi 15-aastane eestlanna sel alal üheksandaks. Ja finaalist jäi lahutama kolm sajandikku. Tema nimeks oli Maari Randväli, kes jõudis poolfinaali ka tänavu ja pälvis 14. koha. Ääremärkusena lisan, et kaks aastat tagasi sai Maari üheksanda koha ajaga 26,93.
Maari vigastusest oleme pikalt rääkinud ja see on päris hea õppematerjal Eesti Ujumisliidule, et kuidas kriisikommunikatsiooni mitte teha. Kui tagantjärele targana vaadata, siis kui oleks (jah, see paha poiss) jalg terve olnud, oleks finaali pääsemine olnud väljakutsuv, aga tehtav. See oleks nõudnud 50- ja 100 m seliliujumises isiklikke rekordeid ja selili tase naiste seas oli tänavu erakordselt kõrge, aga siiski - tehtav!
Veel paremad väljavaated finaalis ujuda oleksid Maaril olnud 50- ja 100 m liblikujumises, aga seekord läks nii. Kolme aasta jooksul on Maari igal aastal murdnud 16 parema sekka. Järgmine aasta on tema viimane hooaeg juunioride võistlusklassis. Mina isiklikult nii kinni juunioride klassi tulemustesse ei jääks, peagi osaleb ta täiskasvanute EMil, ujub seal end suure tõenäosusega poolfinaali ja peseb Münchenis saadud pettumuse maha.
Viimase kahe võistluspäeva jooksul nägime eestlaste esituses veel soliidseid esitusi. Meesjuunioride 4x200 m vabaujumine lõppes oodatult Eesti U18 rekordiga ja Aleksei Denissov ujus avavahetuses veel ühe isikliku tippmargi. Stever Juhandi suutis ainsa eestlasena ujuda kõikidel individuaalsetel aladel hooaja tippmargi - ta kirjutas uued rekordnumbrid 50- ja 100 m seliliujumises.
Venemaa jõudemonstratsioon
Venelased osalesid viimati juunioride EMil suure koondisega 2021. aastal. Toona oldi endale omaselt domineerivad, oldi kõige edukamad 26 medaliga, millest 11 olid kuldsed. Pärast seda on nad võistlustest eemale jäänud, aga nüüd on nad taas lastud rahvusvahelisele areenile.
Me võime rääkida, et neil on protokollis kirjas neutraalse sportlase staatus ning ilma riigiliputa jne, kuid keda me petame? Venelased oli Saksamaal kohal, 39 ujujat koos suure taustajõudude tiimiga ja nad ainult ei domineerinud juunioride EMi, vaid Ivan Drago moodi üritasid hävitada kõik, kes nende teele astusid.
Ja tuli päris hästi välja. 36 medalit ja nendest 15 olid kuldsed. Järgmine kõige edukam koondis (Itaalia) võitis üldse kokku 14 medalit. Samaga sai hakkama ka Suurbritannia, aga nende mõlema koondise kuldade arvuks oli "ainult" viis.
Miks nad nii domineerivad olid? Esiteks, on viimase viie aasta jooksul peale kasvanud täiesti uus generatsioon ujujaid ning see oli selle pundi esimene rahvusvaheline tiitlivõistlus ja nad oli näljased. Teiseks, Venemaal on nii suur talentide valik, et kui sportlane A ei viitsi või ei taha, siis ei hakata kätt silitama, vaid antakse jalaga tagumikku ja öeldakse head teed.
Kolmandaks, nende riiklik ujumissüsteem on üles ehitatud väga suurtele koormustele. Kuna talentide akvaarium on suur, siis alati keegi pinnale ujub. Venelaste suurem probleem on üleminek juunioride klassist täiskasvanute sekka ning seal lonkavad nad kahte jalga, kuid augustis toimuv täiskasvanute EM annab täpsema ülevaade, et kuidas sel rindel neil läheb.
Hea kogemus ei ole analüüsita midagi väärt
Lõpetuseks taas Eesti koondisest. PriitSwim võtab lähipäevil üksipulgi lahti ka kõikide eestlaste esitused, kuid laias laastus võib öelda, et üheksast sportlasest ujus enda taseme ära kolm. See ei ole võrdlus ülejäänud Euroopaga, aga võistlus iseendaga.
Kes teab legendaarset Tujurikkuja "sportlase" sketši, siis vahel tundub, et mõni sportlane (ja ka treenerid) lähevad nii krampi, et tekivad need klassikalised tujurikkuja stampvastused. Aga tõsiselt rääkides, siis kogemuse saamine tiitlivõistlustel ongi oluline, aga on tähtsamaid asju.
Täpsemalt see, et kuidas jõudis Eesti koondis praeguste tulemusteni. Nii head kui halvad. Klassikaline analüüs on Eestis isiklikke rekordite võrdlus, selle najal laiapõhjaline järeldus ja kiire unustamine. Isegi mõni koondislane kirjutab mulle sel teemal vahel, et miks nii üldiselt lähenetakse.
Probleem ongi see, et ei ole paika pandud efektiivset süsteemi, et kuidas analüüsida sooritusi erinevate nurkade alt. Alaliit vaatab isiklikke rekordeid ja hooaja tippmarke, sportlasel ja treeneril on enda jutud ning siis palutakse teha mõni esitlus, paaril koosolekul ja oleme lõputus surmaringis, kus igaüks ajab enda liini. Eestil on olnud suurepärane luksus viimasel kuuel juunioride EMil ujuda suurepäraseid resultaate, aga samas on olnud ka suur hulk ebaõnnestumisi.
See annab fantastilise võimaluse analüüsida edu jada, aga ka neid sooritusi, mis on ebaõnnestunud. Mõistagi on ujumisriike, kes on pika peale analüüsid täppi saanud, kasutanud reaalses elus toimunut ja teinud vastavalt andmetele muudatusi. Kui lisada juurde järjepidev investeering ujujatesse/treeneritesse/infrastruktuuri, siis on võimalus kasvatada süsteemselt tegijaid rahvusvahelisele areenile.