Eesti Ujumisliidul (EUL) on plaanis lähiajal sõlmida kõikide koondislastega lepingud. Kuigi leping ei ole kinnitatud ning ilmselt ja loodetavasti tulevad seal mitmed muudatused, siis selle esialgne versioon on absurdi tipp.
Mitmed koondislased on seda esialgset lepingut nimetanud sõnadega "idiootsus" ja "lollus". Põhjus miks see leping nii palju poleemikat tekitab on seetõttu, et otsuseid võetakse vastu ujujate peale mitte mõeldes.
Alustame selle lepingu vaatlemist ja vigade uurimist. Üks kummalisemaid punkte on see, et Ujumisliit kohustab koondislast osalema Eesti meistrivõistlustel vähemalt ühel alal. Kui seda lepingupunkti mitte täita, siis koondisesse kuuluda ei saa. Toome nüüd näiteks Kregor Zirgi ja Ralf Tribuntsovi, kes õpivad ja treenivad välismaal. Mõlemad jätavad selle aasta suvised Eesti meistrivõistlused vahele, esimene neist valmistub Euroopa juunioride meistrivõistlusteks ning teise põhifookus on pikaraja MM-il. Mõlema nimed ei vaja ujumissõbrale pikemat tutvustamist ning kui nad jätaksid Eesti meistrivõistlused vahele, siis ei saaks nemad enam koondisesse kuuluda. Samuti ei saa teha ka erandit välismaal treenivate sportlaste suhtes kuna kõigile peavad kehtima võrdsed tingimused. Fair play!
Lisaks on välismaalt Eestisse tulek üpriski kulukas ning Ujumisliit enda rahakoti raudasid nende kojutoomiseks lahti tegema ei hakka. Järgmiseks põhjuseks, miks ülaltoodud lepingupunkt on absurdne on seetõttu, et Eestis puudub korralik bassein. Kui koondislasel tekib võimalus osaleda tugeval ja tasustatud välivõistlusel, siis peaks ta kindlasti kasutama seda võimalust. Ujumisliit ei maksa ühegi distantsi eest meistrivõistlustel preemiat ehk näiteks lennupiletite raha tal tagasi võita võimalik ei ole.
Vana varustus, uutele tegijatele
Liigume nüüd edasi järgmise punkti juurde. Sportlane on kohustatud alaliidule tagastama kõik võistlusvarustuse lepingu lõppedes ehk teisisõnu karjääri lõppedes. Oletame, et sportlane kuulub viis aastat koondisesse ning selle aja lõppedes tagastab ta enda võistluspüksid, mis ammu kopitunud, tagastab võistlusprillid mis lasevad vett läbi. Üks koondislane sõnastas selle punkti hästi: "Näen aastate jagu ränka vaeva ning kas tõesti ma ei tohi isegi koondisesärki mälestuseks jätta". Kui Ujumisliidu eesmärk on varustust noorematele nö edasi anda, siis kas tõesti meie tulevikulootused teevad trenni selleks, et kellegi kasutatud särki ja võistluspükse/trikood kanda?
Samuti nõuab alaliit, et koondislane osaleks kõikides ühislaagrites ja kontrollpäevadel. Kuna koondise peatreener on Janno Jürgenson kellel tippujumisega kogemus puudub, siis ei lase ükski treener enda hoolealust teise treeneri juurde treenima, eriti veel kogenematu treeneri käe alla. Samuti ei ole võimalik välismaal treenivatel ujujatel osaleda nö kontrollpäevadel ning nagu enne mainitud, siis erandeid teha oleks ebaaus kõikide koondislaste suhtes.
Kummalised otsused ja ettepanekud jätkuvad
Treenerite ringkonnas on palju pahameelt valmistanud asjaolu, et Ujumisliidu juhatuse liige Toni Meijel saadetakse alaliidu rahadega juunioride Euroopa meistrivõistlustele, aga näiteks sportlase treener peab kõik omast taskust maksma. Nimelt, alaliit kompenseerib suurima FINA punktisummaga ujuja treeneri kulutused ning kuigi vahendeid oleks saata ka teine treener, otsustas alaliidu juhatus saata hoopis Toni Meijeli kellel ühtegi õpilast võistlustel ei osale. Seetõttu peab näiteks Heidi Kaasik maksma reisi Iisraeli kinni omast taskust kuigi tema õpilane Margaret Markvardtil on lausa täidetud A-normatiiv.
Lisaks taheti Euroopa noorte olümpiafestivalile saata alaliidu spordijuht Pille Tali. Taaskord oli võimalus võistlustele saata kaks treenerit ning seda kõike Eesti Olümpiakomitee kulul, kuid taaskord sportlaste peale mitte mõeldes taheti võistlustele saata inimene, kes pehmelt öeldes spordialaga Sina peal ei ole. Õnneks tänu treenerite meelehärmile seati õiglus jalule ning kaks asjatundilikku treenerit saavad koondislastele Euroopa noorte olümpiafestivalil Ungaris toeks olla.
Eesti ujumises nööri tõmbavad isikud on unustanud kõige tähtsama - sportlased. Kui ei oleks ujujaid, siis ei oleks ka spordiala. Palun näidake sportlaste suhtes välja austust ning sõlmige koondislastega selline leping mida nad ka väärivad. Saatke palun võistlustele treenereid kes näevad basseini serval päevast-päeva vaeva, et meil oleks tegijaid. Palun premeerige sportlaseid, kui ei suuda seda taha finantsiliselt, siis tehke seda materiaalselt. Palun võtke ennast kokku, sest varsti muidu tekib olukord kus noored tulevikutähed lihtsalt lõpetavad ujumise, sest nende pingutust ja rasket tööd lihtsalt ei hinnata piisavalt.
PÜSIGE LAINEL!