USA ülikoolide vaheline ehk NCAA võistlushooaeg on täistuuridel käinud juba viimased kuu aega. Ka eestlasi on erinevates Ameerika koolides palju eesotsas Eneli Jefimova, Lars Sebastian Antoniaki, Christopher Palvadre jpt. Kuidas võistlussüsteem tegelikult on üles ehitatud ja mis mõõduvõtud mängivad suurt rolli?
Kõige populaarsemad spordialad USA ülikoolides on Ameerika jalgpall ja korvpall, mis toodavad miljoneid dollareid nii koolile kui ka NCAA süsteemile üldiselt. Iga spordiala on siiski veidi erinev ja ka süsteem, et kuidas on võistlushooaeg üles ehitatud.
Laias laastus on kolm erinevat divisjoni, kus esimene divisjon tähistab kõige kõrgemat sportlikku taset. Aga seal on ka muud faktorid nagu kooli suurus ja rahalised võimalused. Teine divisjon on samuti vägagi väärikas, kuid seal olevate koolide spordialade eelarved on veidi väiksemad. Kolmandas divisjonis on fookus rohkem suunatud akadeemilisele edule.
Kõik divisjonid võistlevad eraldi ehk teoorias võib sportlane teises divisjonis ujuda riigi kõige kiirema aja, aga see ei anna talle võimalus võistelda esimeses divisjonis, kuigi tase ilmselgelt lubab. Lisaks NCAA süsteemile on olemas veel sellised organisatsioonid nagu NAIA ja NJCAA, mis täidavad enam-vähem samasugust rolli nagu NCAA, aga väikeste erinevustega.
Meie keskendume siiski NCAA süsteemile ja paljud Eesti sportlased esimeses divisjonis võistlemas on ja tuleb märkida, et nii suurt eestlaste buumi ei olegi USA ülikoolides varasemalt olnud. Jah, eestlasi on viimase 25 aasta jooksul suure lombi taga olnud küll ja küll, kuid mitte sellise kvaliteedi ja kogusega.
Mida tähendavad põhihooaja võistlused?
Kes terasemalt on eestlaste sooritustel oktoobris silma peal hoidnud, siis on märganud, et Jefimova koduülikool NC State võistles Georgia Techi, Georgia ja Florida State naiskondade vastu. Kui lüüa lahti ükskõik millise eestlase tiimi võistlusgraafik, siis näeme duelle teiste koolidega. Miks need olulised on?
Aus vastus on, et suures plaanis nad ei olegi olulised ja see on NCAA ujumise üks suurimaid väljakutseid, et teha koolide vahelised duellid (või vahel kolmikvõistlused) tähendusrikasteks. Ta on kasulik, sest sportlased saavad lihtsalt võistelda ja teadupärast parim treening on võistlus, aga isegi kui võistkond kaotab kõik mõõduvõtud, siis see reaalselt ei tähendagi midagi.
Pikki aastaid ja tegelt siiani paljud ülikoolid võistlevad tavalises treeningvarustuses. Alade vahel on tihti 10-15 minutit ja peab ise väga terane olema, et mitte maha magada enda starti. Eestlastele võib see alguses olla kerge kultuurišokk, aga sellega harjub kiiresti. Võistlusalad paneb reeglina paika mõõduvõttu võõrustav tiim ja võisteldakse ka mitte-traditsioonilistel aladel nagu 50-100-150-200 jardi teateujumine, kus iga vahetuse lõppedes distantsi pikkus tõuseb, aga seda tehakse vähe.
See kellega ülikoolid kohtuvad põhihooaja sees on suuresti ülikooli enda teha. Muidugi valitakse lähipiirkonnas olevaid tiime, aga tahetakse ka tugevaid vastasseise, mis on pakkunud põnevaid lahinguid. Taaskord, kuna põhihooaja tulemuste tähtsus on 0, siis aeg-ajalt näeme imelikke olukordi. Markantne näide on Arizona State ülikooli ja California Berkeley vastasseisust, kus esimene tiim puhkab paar päeva enne mõõduvõttu ja ujub võistlusvarustuses. Samas teine tiim tuleb võistlema raske treeningperioodi keskel ja treeningvarustuses, ilmselgelt on tulemused ühele poole kaldu.
Millal kiiresti ujutakse?
Kui vaadata praegu Eesti tippujujate tulemusi oktoobrikuus, siis saamegi näha olukorda, kus 200 meetri distantsil ollakse isiklikust tippmargist 5-10 sekundi kaugusel. Pealtnäha tundubki, et sportlasel ei lähe hästi, aga nagu ennist mainitud, siis aja puhul mängivad rolli nii paljud tegurid.
Esimese adekvaatse pildi NCAA süsteemis olevate ujujate vormist saab novembri teises pooles, kus toimuvad inglise keeles mid-season võistlused. Reeglina tulevad mitu tiimi kokku ja tehakse ujumisvõistlus, kuhu enamus ka valmistuvad. Mõned üritavad täita NCAA meistrivõistluste normatiive või kvalifitseeruda teatetiimidega sinna.
Kasutades näitena taas Jefimovat, siis nende ülikool korraldab iga-aasta Wolfpack Elite CAG Invite nimelise võistluse ja seal ujutakse ikka väga kiiresti. Kuna eestlanna osaleb tänavu lühiraja EMil, siis saame näha, et kas ja millises vormis ta seal võistleb. Aga sarnaseid mõõduvõtte on üle kogu riigi ja tänavu võib seal langeda nii mõnigi jardibasseini Eesti rekord.
Konverentsi meistrivõistlused
Pärast mid-season võistlusi naasevad tiimid tugevasse treeningtsüklisse, talve vaheajal käiakse treeninglaagrites ja hakatakse valmistuma konverentsi meistrivõistlusteks, mis leiavad aset veebruari kuu jooksul. Ujumise esimeses divisjonis on neli suurt (ja kõige tugevamat) konverentsi, aga kokku on neid üle 20.
Kui põhihooajal on vägagi tavapärane, et meeste ja naiste ülikoolitiimid võistlevad eraldi ja nö. enda graafiku alusel (mitte alati), siis konverentsi meistrivõistlustel on ujumisvõistlus tavaliselt koos, aga ka seal on erandeid. Samuti varieerub tiimide arv konverentsis märgatavalt, tänavu Yale ülikooli siirdunud Lars Kuljus võistleb Ivy League's ja seal on kokku kaheksa meeskonda, aga on ka konverentse kus on 15 tiimi.
Konverentsi meistrivõistlused on tähtsad mitmel erineval põhjusel. See on periood, kus ujutakse juba väga kiiresti ja sportlased, kes on piiri peal, et pääseda NCAA meistrivõistlustele, valmistuvad sinna sajaprotsendiliselt. Tiimide arvestuses on see enamike koolide jaoks tähtis, sest NCAA meistrivõistlustele suurem osa koole ei pääse või pääseb sinna 1-3 ujujaga.
Eestlaste kontekstis saab veebruar olema kuu, kus me näeme kõige kiireimaid tulemusi jardibasseinis. Jefimova on kindlalt kvalifitseerunud NCAA meistrivõistlustele, aga teistel Eesti ujujatel tuleb suurem arenguhüpe teha, et sinna pääseda ja parim võimalus on konverentsi meistrivõistlustel. Tasub ka välja tuua, et sel hooajal tehti muudatus, et konverentside alade võitjad saavad pääsme NCAA meistrivõistlustele, aga neil tuleb kiirem olla kindlast ajaliimidist, mis on päris korralik tulemus.
Hea võimalus sellise süsteemiga NCAA meistrivõistlustele individuaalselt pääseda on Kuljusel. Normatiiviks on 1:33,93, Kuljus ujus mullu 1:34,55. Juhul kui tal õnnestub võita konverents, olla kiirem normatiivist, siis saab ta automaatse pääsme.
NCAA meistrivõistlused
Ujumise kroonjuveel on NCAA meistrivõistlused, mis ajalooliselt leiavad aset märtsikuu teises pooles. Sinna saab kvalifitseeruda mitmel erineval viisil. Kõige olulisem on hooaja jooksul kirja saada väga hea aeg, mis hoiab sind USA ülikoolide pingereas 30 parema seas.
Ka tänavu me näeme ilmselt olukorda, kus väga suur hulk (50-70) ujujaid ületab NCAA poolt kehtestatud normatiivi, aga see ei anna automaatselt kohta võistlusel. Üldine kohtade arv on piiratud ja seetõttu igal alal pääseb võistlema ca 37-38 ujujat olenevalt distantsist. Kevadel nägime kuidas Margaret Markvardtil jäi puudu vaid kümnendik, et olla valitute seas.
Nii naljakana kui see ka ei kõla, siis isegi olukorras, kus on täidetud normatiiv, kuulud 30 parema sekka riigis, siis see endiselt ei taga osalemist võistlusel. Okei, neid olukordi on väga vähe, aga ülikoolid saavad NCAA meistrivõistlustele saata maksimaalselt 18 sportlast. Kuna ujumisega koos arvestatakse ka vettehüppeid, siis mõned kohad võtavad nemad. Ja kui on väga tugeva keskmise tasemega kool, nagu näiteks Lars Sebastian Antoniaki California Berkeley, siis tihti nad peavadki mõned ujujad koju jätma, kuigi nende tase lubaks võidelda kõrgete kohtade eest.
Kvalifitseeruda saab ka läbi teatetiimi, aga see ei anna võimalust ujuda individuaalselt. Siiski, pääseda ühel või teisel viisil NCAA meistrivõistlustele on väga kõva sõna. Seal esikolmiku kohtade nimel võitlemiseks pead kuuluma juba maailma tippu. Võistlused meestele ja naistele toimuvad eraldi ning tavaliselt naised võistlevad nädal varem. 2026. aastal toimub mõõduvõtt Georgia Techi ülikooli ujulas.