Täpselt kolme aasta pärast, 14. juulil aastal 2028, saab hollywoodiliku avalöögi Los Angelese olümpiamängud, mis on kaasaegsete mängude sünnist järjekorranumbriga 34. Kui Pariisis peetud spordipeol esindas Eestit kaks ujujat, siis mitu eestlab hüppab vette ligi 40 000 pealtvaatajat mahutaval SoFi ujumisareenil?
Pariisi olümpiamängud olid Eesti ujujate jaoks edukad. Kaks sportlast, kes mõlemad murdsid finaali ja saavutasid lõpuks seitsmenda koha. Jutt on muidugi Eneli Jefimovast ja Kregor Zirkist, kes püüdlevad ka Los Angelese mängude suunas.
Oleks üsna imelik teha ennustus, et nemad kolme aasta pärast olümpial ei stardi, aga spordis võib kõike juhtuda. Enelile on lisandunud 50 meetri rinnuli distants, mis tõstab tema aktsiaid basseinis märkimisväärselt. Kregoril jääb ilmselt põhialaks 200 m liblikujumine, sest esiteks on ta seal maailma tipus ja 200/400 m vabaujumises on sammu finaali suunas teha palju keerulisem.
Ei pea olema eriline Nostradamus, et paigutada Eneli ja Kregor järgmisesse olümpiakoondisesse. Palju põnevam on arutleda selle üle, et kes tänasel päeval võiksid olla veel potentsiaalsed olümpiatiimi liikmed, kui palju nad peaksid veel arenema ning kui realistlik see tegelikult on. Pühime enda kristallkuuli puhtaks ning vaatame korra tulevikku.
Sprintide lisandumine avas uksed
Aprillis andis rahvusvaheline alaliit teada, et Los Angelesese mängudele lisanduvad esmakordselt 50 m liblik-, selili- ja rinnuliujumise distantsid. Eestlaste jaoks oli see suurepärane uudis, sest see avas rohkelt uksi meie potentsiaalsetele koondislastele.
Ralf Tribuntsov on viimasel aastal üritanud heaks sõbraks saada 50 m vabaujumisega, mis on tal ka võrdlemisi hästi välja tulnud. Kahel korral rahvusrekord - 22,26 ja 22,07. Kui varasematel mängudel on A-normatiiviks, ehk ametlik kvalifitseerumine, pandud eelmise olümpia eelringide 14. koha aja järgi, siis ma ei ole nii kindel, et sama praktikat kasutatakse Los Angeleses.
Kaks suurt põhjust. Pariisis ei näidatud väga kiireid aegu, eelkõige toodi põhjuseks madal bassein. Teiseks, nüüd on lisatud programmi juurde 6 uut ala (3 meestele, 3 naistele), aga osalevate ujujate koguarv ei saa muutuda. Seega ei oleks üllatav kui näeksime A-normatiivi tulemusena eelmise mängude 10.-12. kohta saavutanud tulemust. 50 meetri sprindi normatiivid pannakse paika, aga tänavuse MMi põhjal ja vaadates stardinimekirjasid, siis need saavad olema tugevad. Nagu ka peakski olema.
Tulles tagasi Tribuntsovi juurde, siis 50 m vabaujumises kvalifitseerumine on laias laastus kahe kümnendiku kaugusel. Aeg 21,8 sees peaks andma pileti Los Angelesesse. Tasub ka ära märkida, et kvalifikatsiooniperiood algab alles 2027. aasta märtsis või aprillis. Salarelv on Tribuntsovil siiski 50 m seliliujumine, kus tema praegune tippmark (24,87) võib olla ka piisav olümpiaks. Muidugi loodame, et Eesti rekordimees muutub veelgi kiiremaks ja 2027. aastaks on saavutatud uus kiirus ja stabiilsus. Tõenäosus Los Angeleses ujuda on Tribuntsovil väga kõrge.
Oleks 50 m liblikujumine programmis olnud juba varasemalt, siis me räägiks Daniel Zaitsevist kui olümpialasest. Oleks tädil rattad, siis oleks ta traktor ehk need oleksid spordis ei maksa. Siiski on Zaitsev endiselt kiire, väga kiire ja Los Angeleses võiks olla tema hetk. Isiklik rekord on tal 23,26, tänavu ujunud 23,33 ja olümpia A-normatiiv saab ilmselt olema 23,0-23,2 kandis.
Lisaks potentsiaalile on oluline luua eelkõige alaliidu kui ka sportlaste klubide poolt võimalused, et nad saaksid muretult valmistuda, mitte mõtlema sellele, et kui palju pean järgmine kuu tööl käima ja mitmest treeningust loobuma. Tegutseda tuleb juba täna, mitte kolme aasta pärast kukalt kratsida ja öelda: "meil oli nii hea väljavaade, aga sportlased ei suutnud end realiseerida".
Kas Salu saab ujuda tagahoovis?
Hiljuti Euroopa U18 meistrivõistlustel hõbemedali teeninud Egle Salu siirdub 2026. aasta sügisel California Berkeley ülikooli. Kui meeste tiim on USA absoluutne tipp, siis naiste tiimil on olnud väga keerulised ajad, alustades sellest, et 30 aastat peatreenerina töötanud Teri McKeeverit süüdistati sportlaste väärkohtlemises.
Nüüd üritab CALi naiskond end taas üles ehitada. Muidugi saab ka põnev olema jälgida, et kes peatreener on 2026. aasta sügisel, mis võib kaarte korralikult segada. Sellest olenemata saab Salu minna keskkonda, kus kõik on olümpiale pürgimiseks olemas. Võib ka väita, et olümpiamängud toimuvad praktiliselt Salu tagahoovis, sest olümpiabassein asub ülikoolist paaritunnise autosõidu kaugusel.
18-aastase Salu ainuke väljavaade on 50 meetri rinnuliujumine. Isiklik rekord hetkel 30,97. Väga oluliseks kujunebki tänavune MM, kus võetakse alus A-normatiivi koostamiseks. See võib täiesti vabalt kõikuda 30,3-30,7 vahel. Ilmselt kukub ta kuskile sinna keskele, aga fakt on see, et kvaliteetses treeningkeskkonnas, maailma tipptreenerite käe all ning vanema ja kogenumana on Salul kõik teed valla, et Los Angelese olümpiamängudel startida.
Vaadates kuidas USAs on treeningsüsteem üles ehitatud ja millele seal rõhku pannakse, siis see on rusikas silmaauku olukord Salu jaoks. Väljavaated on head, kivisse raiutud ei ole veel midagi, aga kui loogiline areng jätkub, siis Los Angeleses saame ühel alal kaasa elada kahele Eesti ujujale. Seda ei ole muide kunagi Eesti ujumise ajaloos juhtunud.
Pikk teekond, aga midagi paistab
Hetkel olen välja toonud viis ujujat ja kui peakski juhtuma nii, et nad kõik kvalifitseeruvad olümpiamängudele, siis see oleks lihtsalt fantastiline. Suurim ujumiskoondis oli 2008. aastal Pekingis, aga toona oli osalevate ujujate koguarv palju suurem ning B-normatiiviga sai hõlpsalt peale. Neli aastat hiljem, kui A-normatiivide osatähtsus kasvas, osales nendest üheksast ujujast Londonis ainult kaks sportlast.
Potentsiaalselt võiks õhku visata veel nimesid, kes kolme aasta pärast väga heade asjade kokkulangemisel olümpiamängudele kvalifitseeruda võiks. 16-aastane Maari Randväli teeb sügisel kannapöörde ja siirdub tugevasse Inglismaa kooli Mount Kelly. Seal saab ta hakata harjutama igapäevaselt endast kiiremate ujujate, tingimused on palju paremad ning oskusteave on treeneritel kõrge ehk nad teavad kuidas viia sportlasi maailmaareenil kõrgele.
Positiivne ongi see, et noorsportlane teeb need julged sammud. Inglismaal viibib Randväli minimaalselt kaks hooaega ehk kui esimene aasta läheb erinevate süsteemide õppimiseks ja üleüldiseks harjumiseks, siis 2027. aasta kevad-suvi hooajal, kui on alanud ka kvalifitseerumine, võiks esimesed lasud normatiivi suunas lasta. Raske hetkel ennustada, et mis aladel, sest Inglismaa treenerid võivad mitmekülgse piiga ujuma panna mistahes alasid.
100 m seliliujumises on hetkel tippmark 1:02,02. A-normatiiv saab olema tõenäoliselt kaks sekundit sellest kiirem. Mullu ujus Randväli 50 m liblikat ajaga 26,93 ning kui fookus peaks sinna minema, siis tuleks sekund kärpida sellest tulemusest. Palju parema pildi Randväli võimalustest saame silme ette järgmisel suvel, aga tasub elevil olla, kuid samas kahe jalaga maa peal.
Kahes väga erinevas olukorras on 18-aastane Siim Kesküla ja 19-aastane Lars Kuljus, kes võiksid potentsiaalselt rünnata 100 m vabaujumise normatiivi, mis saab olema 48,1-48,3 ringis. Kesküla siirdub järgmine aasta USAsse ja nendest võimalustest oleme rääkinud. Hetkel on tippmark 49,96, kuid üsna kasinates tingimustes, sh suurema ajast lühirajal treenides, on tartlasel tohutult ruumi kuhu areneda. Halvad ei ole väljavaated ka 50 m kroolisprindis, isiklik 22,76, potentsiaalne normatiiv 21,8 ringis, kuid suuremat fookust pannes sprindile on Keskülal veel ruumi juurde panna.
Kuljus treenib igapäevaselt USAs Arizonases ning tingimuste üle kurta ei saa. Tänavune hooaeg aegade mõttes midagi erilist ei ole olnud, aga mullu ujutud 100 m vabaujumise aeg 49,49 annab aimu, et midagi selles Tallinna noormehes peidus on. Kui ta peaks nüüd järgmistel hooaegadel tegema USAs ettevalmistuse tavabasseini võistlusteks, siis saaksime tema võimetest veelgi selgema pildi. Kuljus võiks mõelda ka 200 m vabaujumises kvalifitseerumisest, kuid see nõuaks kolme sekundiga isikliku rekordi (1:49,68) nihutamist, mis õigeid samme astudes ei ole utoopiline.
Muidugi võiks siin loetleda veel neli-viis Eesti noorujujat, aga see ei ole antud kirjatüki eesmärk. Realistlikult vaadates on hetkel võimalus Los Angelesesse kvalifitseeruda viiel Eesti ujujal - Eneli Jefimova, Kregor Zirk, Ralf Tribuntsov, Daniel Zaitsev ja Egle Salu. Ülejäänud peavad enda tasemes väga palju juurde panema ning kõige lähemal sellele on Maari Randväli, Siim Kesküla ja Lars Kuljus.
Noorte puhul on muidugi positiivne see, et arenguhüppe võib tihti tulla ka puhtalt kasvamise pealt. Siiski neid liikuvaid osakesi, mis viivad sportlase väga heast Eesti ujujast olümpialaseni on tohutult palju. Meedias on kümneid artikleid, kus noored ujujad unistavad olümpiamängudest ja õigesti teevad. Reaalsuses jõuda selle märkimisväärse saavutuseni nõuab enamat kui lihtsalt soov ja tugev tahtejõud. Üks on aga kindel - järgmised kolm aastat saavad olema paganama põnevad nii meie tippe jälgides kui ka tipu poole pürgivatele ujujatele kaasa elades!