51. korda peetud Euroopa U18 vanuseklassi meistrivõistlused on nüüd möödanik. Kümnete aastate pärast jääb 2025. aasta võistlust kaunistama Egel Salu hõbemedal, kuid kuidas läks Eesti koondisel üldiselt ning mis olid nende tulemuste tagamaad?
Laias laastus saab 11. Eesti ujuja esitused panna nelja erinevasse kategooriasse: 1) õnnestujad 2) tegid oma ära 3) ei liha ega kala ehk keskpärased 4) ebaõnnestujad. Olenemata ujujate sooritustest võitlesid nad endale koha koondises välja ja need on 11 parimat juunioride klassi ujujat Eestis. Fakt! Või noh, peaaegu, kaks normi alistajat ei startinud.
Enne kui läheme detailselt sportlaste soorituste juurde, siis vaatame suurt pilti. Eesti koondis tegi individuaalselt 39 starti ning suutsid kamba peale kirja saada seitse isiklikku rekordit. See teeb õnnestumise protsendiks 18. Viimase 15 aasta üks madalamaid numbreid, aga on läinud veel hullemini.
Teateujumistes saadi kirja vanuseklasside rekordeid ja neidude 4x100 m kombineeritud teatenelik ujus ka Eesti rekordi. Kombineeritud teatenelikul oli potentsiaal jõuda finaali, aga mõned sajandikud jätsid nad esimesena kaheksa parema seast paraku välja.
Naiste teateneliku finaal oleks olnud ajalooline, sest varasemast perioodist ongi parim koht üheksas. 1999. aasta juunioride EMil oli Eesti koondis 9. kohal 4x100 m vabaujumises, aga tõe huvides peab mainima, et toona oligi üheksa võistkonda ehk tänavu ujuti välja läbi aegade parim teateujumise koht naiste hulgas.
Õnnestujad - Egle Salu ja Siim Kesküla
Egel Salust sai neljas Eesti naisjuunior kes Euroopa U18 meistrivõistlustel medalini jõudis. Olgu remargi korras mainitud, et päris pikalt osalesid võistlusel tüdrukud vanuseni kuni 16, mis muudeti veidi vähem kui kümne aasta eest. Salu pälvis 50 m rinnuliujumises hõbemedali ajaga 31,19.
Igat värvi medal oleks Salu jaoks olnud õnnestumine. Mõistagi kahju, et kuldmedali pälvinud leedulanna oli vaid kolm sajandikku kiirem ja Salu eelringides oli nii nobe kui 30,98, aga selline see sport on. Nüüd võiks ja peaks Rakverest pärit sportlane startima ka juunioride MMil, mis toimub augusti teises pooles, sest tegemist oleks taas olukorraga, kus medal on võidetav. Okei, alaliit ei taha toetada, aga keda veel toetada kui mitte Euroopa ühte kiiremat juuniorit? Siin ei peaks olema isegi küsimust, et lisaks igakuisele toetusele makstakse reis juunioride MMile täies mahus kinni.
100 meetri rinnuliujumine Salul ebaõnnestus. Isiklik rekord jäi enam kui kahe sekundi kaugusele ja lõpuks selgus, et tänavu näidatud aeg 1:09,39 oleks viinud ka finaali. Samas, kas fokuseerida alale kus on võimalus võita medal või "ehk õnnestub finaali saada", siis tegelikult ei ole juu küsimust. Suurepärane töö Egle poolt ja boonuseks järgmise aasta täiskasvanute EMi A-normatiivi alistamine ehk järgmine loogiline siht on täiskasvanute tiitlivõistluste finaal!
Salu kõrval tõusis koondise teiseks õnnestujaks Siim Kesküla. Seitsmest ujutud isiklikust rekordist kuulub Tartu mehele lausa viis ehk igal alal kohendas ta enda tippmarke. Paljud sõnasid enne juunioride EMi, et minu ennustus, ujuda 100 m vabaujumises alla 50-sekundi on ebareaalne, aga Siim mind häbisse ei jätnud. Tänud! Poolfinaalis aeg 49,96 ning kokkuvõttes 11. koht. Läbi ajaloo on eestlastest vaid Indrek Sei saavutanud sel alal parema koha (1989 / II koht). Kregor Zirk oli ka 11. kohal aastal 2017. Kripeldama jäi ujujal endal aeg 49,88, mis on Eesti U18 rekord.
Ei saa ühtegi halba sõna Kesküla kohta öelda. 100 m vabaujumises võib eestlastele 48-sekundi piir kätte jõuda pigem varem kui hilja. Järgmise hooaja treenib eestlane veel kodulinnas Tartus ning siis siirdub USA-sse, kus saab lõpuks treenida adekvaatsetes tingimustes, mis loodetavasti avab ujuja võimetelaekas järjekordsed tasemed. Siim võib enda üle olla uhke, kõige konkurentsitihedamal alal tippudega praktiliselt võrdsel tasemel.
Tegid oma ära - Maari Randväli ja Airon Pajula
Juunioride EMi ennustuses sai Maari Randväli kohta öeldud, et finaalikoht on talle jõukohane, aga see nõuab ka eneseületust. 50-100-200 meetri seliliujumises pääseti kaheksa parema sekka aegadega 28,87; 1:01,94; 2:15,42. Maari isiklikud rekordid on vastavalt 13, 8 ja 60 sajandiku kaugusel nendest tulemustest. Seega oligi vaja väikest eneseületust, et üle ujuda mullune parim ehk 9. koht.
Kuigi isiklikud rekordid jäid ujumata, siis kahes poolfinaalis ta startis. Muide, ainuke ujuja, kes kahel erineval alal 16 parema sekka jõudis. Lisaks tasub ikka ja veel meelde tuletada, et ta võistles endast kaks aastat vanemate sportlastega, eriti sellises vanuses (16-18) on see oluline faktor. Oli näha, et väga suur hulk seliliujujaid maadles faktiga, et ujuti välibasseinis ning ei olnud lage mille järgi orienteeruda.
Samas, tingimused olid kõigile võrdsed ja kuigi aegade keskmine tase välibasseini tõttu langes, siis finaalikoht oli eestlannale üpris reaalne. Parimateks kohtadeks jäid Maaril lõpuks 14. ja 16. positsioon, vastavalt 200- ja 100 m seliliujumise distantsidel. 200 meetri seliliujumises on see Eesti naisjuunioride läbi aegade parim koht.
200 meetri distantsil jõudis Maari kõige lähemale ka isiklikule rekordile. Lühematel selili distantsidel oli vahe tippmargiga juba tunduvalt suurem. Eestlanna õnneks on tal võimalus täiskasvanute MMil teha vigade parandus ning tõestada, et suudab tiitlivõistlustel hooaja parimad resultaadid kirja saada. Ootame huviga!
"Tegid oma ära" kategooriasse võib liigitada ka Airon Pajula. Kuigi 100 m vabaujumises tuli alla neelata päris mõru pill, aeg 52,80 oli 1,17 sekundi kaugusel isiklikust rekordist, siis poole pikemal maal üllatas ta toreda tippmargiga 1:52,27. Ta tõusis Eesti kõigi aegade edetabeli kaheksandaks meheks, aga mis veel olulisem, sai hooaja kõige tähtsamal võistlusel kirja isikliku rekordi.
Jah, poolfinaalkoht jäi kaugele, aga kui adekvaatselt hinnata tema sooritust, siis tegi oma ära ehk ujus elu parima tulemuse. Mida saab veel nõuda sportlaselt, kes hooaja jooksul üritas kvalifitseeruda juunioride EMile ja siis kahest põhialast ühel suudab taas tippmarki nihutada. Kasutades Pajula treeneri Henry Heina sõnu enne juunioride EMi, siis isiklik rekord tema jaoks oleks õnnestumine ning siin ei olegi rohkem midagi lisada.
Ei liha ega kala - Kirke Madar, Oliver Kuulpak, Polina Sovtsa, Miriam Jürisoo
"Ei liha ega kala" kategooriasse kuuluvad sportlased, kes jäid põhialadel enda tippmarkidele alla, aga samas ei olnud esitused ka sellised, kus latt tuli kolinal maha. Keskpärane või kasutades tänapäevaseid väljendeid "meh".
Alustame Madarist. Kui võtta midagi positiivset kaasa, siis see on kahtlemata 100 m vabaujumise isiklik rekord, aga see oli ikkagi eestlanna kõrvalala. Mullu 50- ja 100 m liblikujumises poolfinaali jõudnud Madar tänavu nende tähisteni ei jõudnud. Lühikeses sprindis jäi edasipääsust lahutama vaid 17 sajandikku. Samas kui me vaatame Madari isiklikke rekordeid, siis nende aegadega oleks ta probleemideta olnud 16 parema seas.
Teisest küljest ujus Madar 100 m liblikujumises hooaja tippmargi ning lühikeses sprindis jäi hooaja parimast vajaka kolm sajandikku. Seega ta jõudis hooaja parimasse vormi, aga kui oled eelneval aastal pannud märgi maha kahe poolfinaalkohaga, siis arusaadavalt on latt kõrgemal kui teistel.
Ülejäänud seltskonnal antud kategoorias oli põhjust rõõmustamiseks vähe, sest ühtegi isiklikku rekordit ei ujutud. Olid alad, kus isiklikud rekordid olid käeulatuses, aga samas distantsid, kus tippmark jäi ikkagi väga kaugele. Nii Kuulpak kui ka Sovtsa oleksid tegelikud võimelised ujuma ka poolfinaalis. Kuulpak oleks pidanud enda 200 m kompleksujumise tippmarki kohendama vaid kaks kümnendikku ja Sovtsa 50 m seliliujumises 15 sajandikku.
Kui vaadelda põhjuseid, siis see ei ole kuigi üllatav. Kõik kolm sportlast üritasid terve hooaja vältel alistada juunioride EMi normatiive ning ka autodel saavad ükskord käigud otsa. Kuulpakil oli Eesti meistrivõistlustel (10 päeva enne juunioride EMi) ka päris jõhker programm - 11 starti. Samas hooaja jooksul kohendasid kõik kolm sportlast enda tippmarke jõudsalt, mis on märk uuest tasemest. Lihtsalt treening- ja võistlusplaan ei olnud ülesehitatud selliselt, kus edu peaks saatma juunioride EMil.
Siin nüüd tekibki ka põhimõtteline küsimus suuremale ringile, et kas juunioride EMil peaks olema ka C-normatiivid, mis tähendavad võistlusreisi enda kulude eest. Kunstlikult paisutada koondist, et see oleks suurem, ei lähe kuidagi kokku sportlikke väärtustega. Juunioride EM tähendab Euroopa parimatest parimaid ujujaid, teisi hea tasemega võistlusi välismaal on küllaga.
Nendest neljast ujujast saab potentsiaalselt järgmine aasta võistlustel osaleda Sovtsa ja Jürisoo uuesti. Tahaks südamest loota, et tuleval hooajal õpitakse tänavu tehtud vigadest ja järgmisel aastal ollakse kõige teravamas hoos just juunioride EMil.
Paraku ei olene see ka ainult sportlastest. Treenerid ja taustajõud panevad kokku treeningplaani ning alates 2016. aastast ei ole TOP Ujumisklubil juunioride EMiks valmistumine väga hästi välja tulnud. Kuigi tehtud on 65 individuaalset starti, mis on ühe klubi kohta väga hea number, siis kokku on ujutud vaid 13 isiklikku rekordit. Karm!
Ebaõnnestujad - Alessandra Zaidentsal, Aleksei Denissov, Dmitri Sillaste
Ebaõnnestumine on alati ebamugav teema millest rääkida, aga sellest tuleb rääkida. See kui sportlased ebaõnnestuvad ühel või teisel võistlusel ei defineeri nende talenti ja headust ujujatena. Lihtne on mõelda, et kehvad ajad, järelikult kehv sportlane. Ei, lihtsalt kehv võistlus erinevate asjaolude kokkulangemisel.
Nii palju tegureid läheb selleks vaja, et tuleks totaalne ebaõnnestumine ning vahel kuhjuvad need võimalikult valel hetkel. Dmitri Sillaste pani kokku suurepärase hooaja, ujus 200 m selili tänavu ajaga 2:03,00 ning see aeg oleks viinud tänavu ka poolfinaali, kuid vormikõveratel on ka enda piirangud.
Zaidentsal ja Denissov, jäid hooaja tippmarkidele tunduvalt alla, kuid nende õnneks on neil olemas ka järgmine aasta, kui kõik läheb hästi. Sarnaselt eelmisele seltskonnale on see koht analüüsiks ja asjade muutmiseks. Sillaste sai tiitlivõistluste ristsed karmil kujul, aga kui midagi ebaõnnestumine kõigile eelmainitud sportlastele tegi, siis ehk sütitas veelgi suurema leegi järgmisteks mõõduvõttudeks.
On olemas hea tsitaat: "ebaõnnestumine on ainult siis ebaõnnestumine, kui sellest ei õpita." Kahtlemata viivad teatud tulemuste nägemine võistlustel tuju alla ning peas hakkavad ringlema igasugused mõtted, et miks ma siia üldse tulin jne. Nagu sissejuhatuses mainitud, siis kõik 11 sportlast ujusid endale koha ausalt koondises välja. Õnnestumine ja ebaõnnestumine on spordi lahutamatu osa!
Süsteemitul tegevusel on tagajärjed
Kokkuvõttes joonistus tänavu välja selge tendents, et ujujad kellel olid normatiivid täidetud, siis olid nad suutelised välja ujuma kas väga head või adekvaatsed tulemused. Need, kellel normatiivi ei olnud või ajasid taga seda A-normi (prii sõit), siis kooliraha tuli maksta tulemustega juunioride EMil.
Tänavu on toimunud kaks tiitlivõistlust U18 ja U23 EM. Kokku 65 starti ja üheksa isiklikku rekordit. Jätan igaühe otsustada, et kui positiivne või negatiivne see suhe on. Medalid mõlemalt võistluselt on suurepärane saavutus, aga see läheb ujujate individuaalse meisterlikusse arvele. Süsteemitu tegevus tekitab lumepalli efekti, kus fookuses on valed eesmärgid.
Eesti juunioride koondist võib järgmine aasta ees oodata väga edukas mõõduvõtt, kus taaskord säratakse minimaalselt finaalikohaga või saab see olema läbi hammaste punnitamine, et üldse jõuda 16 parema sekka. Praegu on U18 koondises A-normatiivi alistanud ujujale ettenähtud aastaseks (!!!) tegevustoetuseks 1500 eurot. See teeb ühe kuu keskmiseks täpselt 125 eurot.
Kui midagi järeldada viimase kolme juunioride EMi põhjalt, siis süsteem on katki või seda ei ole. Muidugi alustades sellest, et rahaline toetus Eesti kõige säravamatele noorujujatele (kes tulevikus peaksid täiskasvanute koondises kanda kinnitama) peaks olema kordades suurem. Vaadata, mis tingimuste pealt Eesti juuniorid tulemusi ujuvad, siis nende ees tuleb müts maha võtta.
Süsteem ei tähenda treeningplaani, kuigi see peab ka olema pidevas muutuses/arengus. Aastast aastasse üritatakse sama valemiga saavutada edu. Heaks näiteks on mitmed Euroopa tiimid, kus isegi juunioride koondise ümber on koostatud väga põhjalik struktuur. Kõik tugiteenused, vajalikud välislaagrid, tippvõistlused Euroopas, et oleks harjumus võistelda endast kiiremate sportlastega.
Toome Leedu koondise näiteks ja nendest teen ma ka eraldi loo, sest see on lihtsalt nii lahe kuidas nad ujujaid toetavad. Juunioride EMilt kaheksa medalit. Potentsiaalsed finalistid ja medalistid käisid hooaja jooksul neljas-viies erinevas välislaagris ja seda koos täiskasvanutega.
Tajus Juska, kes võistles kaks aastat endast vanemate poistega, tuli võistlustele otse kolmenädalasest kõrgmäestikulaagrist, 0 ettevalmistust ja võitis kaks kuld- ja kaks hõbemedalit. Miks ta ei valmistunud? Sest paigas on struktuur ja tema eesmärk on särada täiskasvanute MMil. Prioriteedid on väga selgelt paigas ja parimate ujujate ümber on ehitatud süsteem, kus öeldakse: "siin on kõik vajalik ja know-how tippu jõudmiseks olemas, andke tuld!".