Eelmise aasta lõpus USAsse siirdunud ja maailma ühe tugevaima ujumistiimiga liitunud Lars Sebastian Antoniak naudib suure lombi taga pingutust ja protsessi täiel rinnal. Ta on enda sõnul avastanud poole aasta jooksul ujumise kohta väga palju uut ning põnevat.
Antoniak siirdus USAsse perioodil, millal tema treeningkaaslased hakkasid valmistuma konverentsi ja NCAA meistrivõistlusteks, mis andis mullu Prantsuse Lütseumi lõpetanud mehele võimaluse teha sujuv üleminek nii treeningprotsessi kui ka ülikooliõpingute osas.
Tänavusel aastal on ta teinud juba ka kaks võistlust tavabasseinis ning juhib Eesti hooaja edetabelit 100- ja 200 meetri rinnuliujumises. Kuigi võistlused on tehtud tugeva treeningperioodi keskel, siis 200 meetri distantsil jäi ta vaid 0,4 sekundi kaugusele enda tippmargist (2:16,74) ja edestab lähimat kodust konkurenti enam kui kolme sekundiga.
"Kõige huvitavam on olnud pidev võistluspükste kasutamine treeningutel," kirjeldab Lars aprilli ja maikuu treeningperioodi. "Mitte, et Eestis ei oleks neid kasutatud, aga siin on olnud nädalaid, kus tõmbame püksid jalga lausa kolmel korral nädalas. Olen saanud ka teha täispikki treeninguid nendega, mis on eriti põnev, sest mind aitavad võistluspüksid eriti palju."
Hetkel on eestlase fookus seatud 26. juunil algavale U23 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlustele, kus ta saab rinda pista endast kaks aastat vanemate ujujatega ning sõnab, et ta ei ole kunagi varem osanud nautida võistlemist ja on seetõttu eesoleva tiitlivõistluse pärast elevil. Samuti on Lars püstitanud endale üpris omanäolise eesmärgi.
"Kindlasti ei lähe ma sinna ainult eelujumiste jaoks, olen võtnud eesmärgiks ujuda välja aeg, mis paigutaks mind USAs 16 parima hulka," ütleb ujuja konkureetselt eesmärgi välja, mis nõuaks 200 meetri distantsil aega 2:13,5 juurde. "Jah, U23 EMil on maailmatipud puudu, aga ega see võistlus ei ole nende jaoks loodud. Pigem ongi seal need "almost made it" vennad, kelle isiklikud rekordid on minust paremad, kuid kellele ära tegemiseks on mul võimekus olemas."
Meie tiimis ei ole ükski tipp endasse tõmbunud ülbik või halli värvi künnihobune
Viimased pool aastat on eestlasel avanud haruldane võimalus treenida maailma parimate ujujate kõrval. Võistkonna suurimaks staariks võib pidada olümpiavõitjat Jack Alexyt, kes hiljuti toimunud USA MM katsevõistlusel alistas 100m vabaujumises 47-sekundi piiri ning on antud ala maailma hooaja edetabeli liider ajaga 46,99. Samas maailma tippe jätkub igale ujumisviisile.
"Võrreldes Eestis oldud ajaga oskan ma nüüd rohkem nautida treeninguid ning olla sihikindlam, targem ja kannatlikum selle suhtes, et kuidas ma treenin," lausub Lars otsekoheselt. "Mulle on selgeks saanud, et areng ei tule lihtsalt sellest kui ennast igas trennis täpiks ujud, vaid vahel tasub ka samm tagasi võtta ja rahulikult keskenduda igale liigutusele ja detailile."
Detailidele aitab 20-aastasel Larsil keskenduda suurte kogemustega treeneritetiim, mille eesotsas on legendaarne Dave Durden, kelle hoolealused on viimased 20 aastat maailma tipus olnud ning kes on ka USA olümpiatiimi peatreeneri kohustusi kandnud. Treeningutel CALis jagatakse grupp kahe basseini vahel ära ja mõlemat rühma juhendavad reeglina kaks treenerit. Lisaks kuulub tiimi eraldi jõusaalitreener, kes kooskõlastab kõik kavad ujumisbossidega.
Siiski tõdeb rinnuliujuja, et kuigi ta treenib maailma tipptiimis, siis see ei tähenda, et kõik oleksid metsikult töökad ja motiveeritud indiviidid. "Mulle on jäänud mulje, et treenerid ootavad ise, et nendega eesmärkidest rääkima tullakse, mitte et nemad tõmbavad kellegi kõrval. Need sportlased, kes tulevad ise treeneritega rääkima, aitavad treeneritel ka otsustada, kellele nad oma aega ja energiat selles suures tiimis ka pühendada saavad," pajatab eestlane eesmärkide püstitamisest Californias.
"Parimate ujujate X-faktor on hea tasakaal treeningute ja sotsiaalse elu vahel. CAL on nagu üks suur pere. Mitte ükski tipp meie tiimis ei ole endasse tõmbunud ülbik või halli värvi künnihobune ja nad on sellega eeskujuks ka teistele," kergitab Lars saladuseloori.
Sa oled samuti kiire, seega jää kurat vait
Võrreldes detsembri lõpus USAsse saabumisega tunneb Lars, et on tippude tasemele lähemale jõudnud. Küsimusele, mis elementides ta tunneb, et "oi raisk, ma olen nendega ässadega täitsa võrdne juu", võtab ta intervjuu ohjad korraks enda kätte ja ütleb, et õigem oleks lause "oi, raisk, mul on veel nii paljus areneda ja ma võin vabalt jõuda samale tasemele, mis nemad, kui ma usun iseendasse".
Ta selgitab: "Väga paljud siin olid siia saabudes suhteliselt keskpärased ja on end tööga keskpärasest maailma paremikku murdnud. Lucas Henveaux on hea näide vennast, kes oli suht keskpärane ja kes õppis parimate pealt ja treenis end MMi poodiumile."
Lars ei tee saladust, et on USAs kõvasti enesekindlust juurde saanud ning toob välja ühe hommikuse treeningu aprillikuus, kus tema mõtlemises toimus murdekoht: "Ujusime 200 meetri seerias käsi, olin esimeses vahetuses Henveaux' kõrval ja ta tõmbas niimoodi mulle ikka koti pähe. Kui lõpetasime, siis ma tõdesin Destin Lascole (toim. - MMi medalist), kes startis minu järel, et küll see Lucas on ikka kiire."
"Destin vaatas mulle silmnähtava ärritatusega otsa ja ütles: So are you, shut the fu*k up," tõi eestlane värvika näite ja lisas, et see pani teda mõistma, kus iga kord peab endale ütlema, et ma teen enda kõrval ujuvale tüübile ära ning ehk pean ma seda 1000 korda endale ütlema enne kui ma päriselt ka sellele vennale ära teen.
Positiivset innustust sai eestlane ka NCAA meistrivõistlusi vaatamas käies, kus tutvus olümpiamängude hõbedamehe ja maailmameistri Milorad Caviciga, kes 2008. aasta Pekingi olümpiamängude 100 m liblikujumise finaalis kaotas läbi aegade parimale ujujale Michael Phelpsile vaid sajandikuga.
"Ma ütlesin Miloradile, et kui ta järgmine aasta uuesti vaatama tuleb, siis ta näeb mind juba basseinis ujumas, mille peale ta ütles, et ära hetkekski endas kahtle ja sa ka jõuad sinna," meenutas Lars toredat kokkupuudet endise CALi ujujaga ning tunnistab, et positiivne tagasiside on nende tiimis igapäevane ja seda ei kardeta anda, aga sellele eeelnev tavaliselt konstruktiivne kriitika.
Ujub nagu kala, õpib nagu loom
Lisaks ujumistreeningutele näitab Lars suurepärast minekut ka koolipingis, kus tema keskmine hinne on hetkel väga kõrge 3,85 (maksimum 4.0). Ta ütleb, et õppetöös on teda palju aidanud endine kool Prantsuse Lütseum, kus tal kujunes välja hea süsteem, mis nägi ette, et kui järjepidevalt koolis asjad korras hoida, siis on vähem stressi ja saab rahus keskenduda ujumisele.
"See süsteem töötab ka ülikoolis enamus ajast, väljakutseks on olnud võistlusperioodid, kui ei saa eriti koolile keskenduda," selgitab Antoniak, kes kõige mugavamalt on koolis seni tundnud matemaatikas, sest enamjaolt on see olnud gümnaasiumis õpitu kordamine. "Teatud perioodidel vastupidiselt olen pidanud ujumise tahaplaanile jätma ja koolile pühenduma. Ma vaatan aega kui piiratud ressurssi, mida ma üritan vastavalt perioodile jaotada treeningute ja kooli vahel. See töötas gümnaasiumis ja töötab ka siin."
Eestlase üllatuseks ei ole treenerite jaoks kõige tähtsam kõrge keskmine hinne, kuigi tiimi kõige paremat õppurit tunnustatakse iga aasta. "Treenerite jaoks on esmatähtis siiski see, et sportlane trennis ja võistlustel enda parima esile tooks. Hinne muutub treeneritele murekohaks ainult siis kui see hinne ähvardab olla F (toim. - läbikukkunud aines)."
Berkeley ülikoolilinnakut kiidab Lars õhinal. "See on lihtsalt nii ilus, reaalne oaas keset industriaalkõrbe," ütleb ta, kuid ühegi eestlasega veel linnakus kokku põrganud ei ole. Põnev kokkupuude "peaaegu" eestlasega juhtus Larsil teisel koolinädalal.
"Mulle kõndis linnakus vastu vana mees, kelle nokamütsil oli kirjas "Tallinn, est. 1219" ja ma muidugi kohe peatasin ta ja küsisin, et kas olete eestlane. Minu pettumuseks oli lihtsalt turist," sõnas Antoniak muigega.
Friikartulid, fritüürkana ja rokkmuusika
Viies jututeema sujuvalt üle USA toidukultuurile, siis ei tule üllatusena, et toitumistavad on suures Ameerikas tõepoolest teised võrreldes Eestiga. Antoniak jutustab, et metsikult on kiirtoidukohti ja ta isegi ei teadnud, et nii palju erinevaid on olemas.
"Suuresti on nad kõik üks ja sama ehk friikartulid ja fritüürkana vms," selgitab ta. "Sellele vaatamata on tervislikult toitumine sama võimalik kui Eestis. Šokeerivaks asjaoluks on hinnad, need on röögatud, eriti Californias. Ma julgen väita, et sama toidukorv siin oleks Eestis keskelt läbi kaks korda odavam."
Juunis ühiselamust koos treeningkaaslaste majja kolinud Antoniak ütleb, et uue elukorraldusega seoses tuleb nüüd toitumise peale mõelda rohkem kui kunagi varem, sest enamus sööke teevad nad ise. "Mulle meeldib mitmekülgselt toituda, lihtsalt jaksan nõnda rohkem ja olen üldiselt ka õnnelikum. CALil on olemas ka eraldi toitumisspetsialist, kellega saan vajadusel konsulteerida."
Suurim üllatus on Larsi tabanud muusika koha pealt ning tõdeb, et muusikamaitse ei ole üldse see, mis ta arvas enne USAsse siirdumust. "Kantri kantriks, aga eriti kuum tiimi seas on eelmise sajandi rokkmuusika. Mina, kes ma armastan igasugust muusikat, olen siit leidnud nii palju vanu pärleid puhtalt sellest, mida teised mängivad koos hängides."
Aus soovitus Eesti noorujujatele ja nende treeneritele
Intervjuu lõpetuseks palusin Larsil anda põhjaliku selgituse, et kellele ta soovitaks USA ülikooli minekut ja kellele mitte. Võttes natuke aega vastamiseks pani ta kokku läbimõeldud vastuse, mis on heaks teejuhiks kõikidele Eesti noorujujatele.
"Esiteks, ujuja enda ja tiimi eesmärgid – Eestist teisele poole maakera minek on üsna suur samm ehk siis kõigepealt peaks ujuja minu arvates iseendale selle sammu ära seletama. Selle võrra on ka lihtsam valida endale sobiv ülikool välja, kelle eesmärgid kattuvad ujuja omadega," alustab Antoniak lõngakera lahti harutamist.
"See kandub ka väljaspool basseini (elustiili) eesmärkidele üle: vastata näiteks küsimustele, kas ta tahab käia kõige räigematel pidudel ja/või saada kvaliteetne kõrgharidus; kas ta tahab elada suurlinna lähistel või kuskil karuurus jne. Noorujuja Eestist võib arvata, et ta läheb USAsse puhtalt ujumise pärast, aga sellele elule on nii palju enamat kui võiks arvata. Tiitel “student-athlete” viitab ka sellele, et ollakse tudeng enne sportlast."
Teise olulise aspektina toob 20-aastane CALi õppursportlane välja tiimi atmosfääri. "Mitte ainult suhelda treeneritega, vaid leida mingi kontakt tiimiliikmega, võimaluse korral minna visiitidele, et saada parem pilt sellest, millises seltskonnas järgmised neli aastat veedetakse. Kui ülikool katab esimese punkti nõudmised, aga tiimi vaib ei ole kuidagi see, siis suure tõenäosusega ei ole need neli tulevast aastat ka eriti õnnelikud."
Lõpetuseks toob Antoniak välja stipendiumi ja pere eelarve võimalused. "USAs ülikoolis käia on kallis. Kui spordistipendium ei tao kogu seda üritust kinni, siis tasub uurida juba ette, mis võimalused haridusstipendiumi osas on."
"Ma ei soovita USA ülikooli neile, kes tahavad peale gümnaasiumi ainult ujumisele keskenduda, s.o. need kes ei soovi kõrgharidust omandada treeningute kõrvalt, vaid tahavad kuhugi profitiimi näiteks minna," võtab Lars antud teema konkreetselt kokku.
Juba ligi pool aastat USA California Berkeley ülikoolis tudeerinud ja maailma parimate ujujate kõrvuti treeninud Lars Sebastian Antoniakile oli mul lõpetuseks jäänud veel üks palve, et ta võtaks enda senise perioodi ja kogemuse suure lombi taga kahe sõnaga kokku:
"Millest unistasin!"