Eesti naissprinteride esiletõus algas eelmise sajandi lõpus ning väikeste mõõnadega on reeglina alati oldud väga tugevas seisus. Kui rääkida Eesti läbi aegade parimast naissprinterist, siis ujub pinnale kolm nime - Jana Kolukanova, Triin Aljand ja Eneli Jefimova.
Alustuseks teeme kohe selgeks, et mis on sprint. Sprindi all mõtleme kõiki 50 meetriseid distantse. Jah, võib luua argumendi, et ka 100 meetri tulemused peaksid sprindi "kategooriasse" kuuluma, kuid reaalsuses on sprint ikkagi 50 meetrine distants.
Seega antud võrdluse kontekstis on luubi all ainult 50 meetri distantsidel ujutud saavutused. Jana Kolukanova (Haitz), Triin Aljand (Mankoc) ja Eneli Jefimova on saavutanud palju ning huvitav on nende kolme naise puhul ka fakt, et kõigil on nö. üks tiitlivõistlus kus nad on selgelt enda konkurentidest paremad. Läheme sportlaste esiletõusu järjekorras ja vaagime kõikide ujujate plusse ning teeme lõpus ka järelduse, et kes ikkagi on parimatest parim!
Jana Kolukanova
Ilma suurema kahtluseta on Jana Kolukanova Eesti läbi aegade parim kroolisprinter, seda nii meeste kui ka naiste seas. Olümpiamängude poolfinalist (2000), MMi finalist (2005) - seda kõike maailma kõige konkurentsitihedamal alal ehk 50 meetri vabaujumises.
Võrreldes Aljandi ja Jefimovaga on hiljuti 44-aastaseks saanud Kolukanova suurim jokker olümpiamängude poolfinaal. Teistel ujujatel 50 meetri sprindis antud saavutust ette näidata ei ole. Tõsi, ülejäänud ujumisviiside sprindid lisati LA2028 programmi ehk Jefimova saab kolme aasta pärast sel alal startida.
Pikalt oli Kolukanova ka Eesti ainus individuaalne MMi finalist, enne kui Jefimova ja Kregor Zirk sel kümnendil selle tähiseni jõudsid. 2001. aasta MMist on Kolukanoval ette näidata veel 12. koht ja need kolm saavutust võibki lugeda endise tippujuja karjääri kõige säravamateks.
Euroopa meistrivõistlustel Kolukanoval kordagi täistabamust ei tulnud, kuid 2000-2004 jõudis ta kolmel korral järjest poolfinaali ning 2004. aasta EMil saavutas enda parima 11. koha. Seega tavabasseini tiitlivõistlustel on tal 50 meetri sprindis ette näidata kuus ujumist, kus ta eelringidest edasi pääses. 100 meetri distantsil lisanduks neid veelgi, kuid praegu keskendume ainult sprindile.
Toome siia võrdlusesse ka lühiraja, kuid tuleb märkida, et sprint tavabasseinis ja lühirajal on kaks erinevat ujumist. Pealtnäha sarnased, kuid iseloomult ja fookuselt eriilmelised. Kolukanova enda karjääri tipus olles lühiraja EMil ei osalenud, sest oli ametis USA üliõpilasmeistritiitlite võitmisega, kuid 2001. aasta EMil finišeeris ta neljandana, mis oli toona naisujujate läbi aegade parim koht.
Lühiraja MMil startis ta kahel korral (2002; 2008). 2008. aasta lühiraja MM jäi ka Kolukanova karjääri viimaseks tiitlivõistluseks. Seal murdis ta poolfinaali ja saavutas 10. koha. Kokkuvõttes saab öelda, et Kolukanova pääses 50 meetri vabaujumises eelringidest edasi kõikidel tiitlivõistlustel, mis on päris pöörane statistline fakt ja on muide ainus Eesti ujuja, kes sprindis seda saavutanud.
Kuigi tiitlivõistluste medaleid Kolukanova karjääri jooksul ei võitnud, siis tema saavutuste üldine tase oli äärmiselt kõrge. 50m selili-, rinnuli- ja liblikujumine oli 2000ndate aasta alguses veel lapsekingades, kuid vabaujumisel oli selleks ajaks tekkinud juba tugevad traditsioonid. Kindel on see, et Kolukanova on Eesti läbi aegade üks parimaid ujujaid.
Triin Aljand
Aljand teenis suurema osa tähesärast enda karjääri jooksul lühiraja võistlustega. Ühest küljest fakt on see, et ujumismaailmas väärtustatakse tavabasseini (50m) medaleid tunduvalt kõrgemalt ja lühiraja tiitlivõistlused on mitmetele tippudele olnud pigem lõbusaks vahepalaks. Teisest küljest, Aljand võitis karjääri jooksul neli lühiraja EMi medalit, mis on ka kõige enam Eesti ujujate seas.
Neli medalit tulid kõik ka sprindidistantsidel, sest Aljandi trumbiks oli 50 m vaba- ja liblikujumine. Aastatel 2010-2012 võitis ta kaks hõbedat ja kaks pronksist autasu. Lisada siia juurde kohe ka lühiraja MMi kolm finaalikohta (5. koht; 6; 8), siis on ta selgelt Eesti läbi aegade edukaim sprinter lühiraja kontekstis.
Liigume nüüd tavabasseini juurde, sest ei saa öelda, et seal ei oleks Aljand edukas olnud. Alustame kõige suuremast spordisündmusest ehk olümpiamängudest. Kuigi Aljand osales kolmedel olümpiamängudel, siis poolfinaaliuks jäi 50 m vabaujumises napilt suletuks. 2008. aastal saavutas ta 21. koha ja edasipääsust jäi lahutama 22 sajandikku. Neli aastat hiljem oli ta 19. kohal ja poolfinaali oleks viinud kuus sajandikku kiirem aeg. Nii lähedal..
Ujumise maailmameistrivõistlustel poolfinaalis ujumine ei olnud Aljandi jaoks võõras nähtus. Lausa neljal erineval MMil ujus ta eelringidest edasi ja seda kokku viiel erineval korral. 2003. aastal saavutas ta toona 18-aastase ujujana 50 m liblikujumises 16. koha ja kaks aastat hiljem finišeeris koht kõrgemal. Kurikuulsal Rooma MMil (2009) ujus ta taas liblikujumises poolfinaali ja saavutas 14. koha.
2011. aasta Shanghai MMil oli Aljand väga lähedal finaalikohale. 50 m liblikujumises jäi lahutama kohast kaheksa parema seas 16 sajandikku, kuid kokkuvõttes talle MMi karjääri parim ehk 12. koht. Samal MMil ujus ta poolfinaalis ka 50 m vabaujumises, kuhu ta muide pääses konkurendi loobumise pärast, ja saavutas lõpuks 16. koha. Ühel MMil murda kahel sprindialal poolfinaali - ainulaadne saavutus!
Euroopa meistrivõistlustel on tänasel päeval 40-aastane Aljand olnud Eesti edukaim sprinter. 2012. aasta EMil pälvis ta hõbemedali 50 m liblikujumises, jäädes alla ainult Sarah Sjöströmile. Samal EMil oli ta lähedal ka teisele medalile, saavutades vabaujumises neljanda koha. Pronksmedalist jäi lahutama vaid kaheksa sajandikku. Kahel korral ujus ta finaalis ka 2010. aasta EMil olles toona liblikujumises viies ja kroolisprindis seitsmes.
Kui võtta Aljandi särav karjäär kokku: neli finaalikohta EMilt ja hõbemedal, viis poolfinaalikohta MMilt ja neli lühiraja EM medalit. Tema karjääri sooviks endale suur hulk ujujaid ning ühel hetkel olid nad ka Kolukanovaga väga suured rivaalid, mis võttis ühel hetkel päris suured mõõtmed ja seda mitte ujumise pärast. Aga sellest mõni teinekord.
Aljandil on sprindis mitu unikaalset saavutust, mis sai enne ka nimetatud. Lisaks on ta ainus Eesti ujuja, kes võitnud ühel lühiraja EMil, sprindis, kaks medalit. Ja tema 50 m vaba- ja liblikujumise rahvusrekordeid jälitavad ujujad tänase päevani, nii lühirajal kui ka tavabasseinis.
Eneli Jefimova
Kui Kolukanova ja Aljandi säravamad saavutused jäävad vahemikku 2000-2012, siis Eneli Jefimova teeb tegusid praegu. Kuigi esmapilgul võib tunduda, et kuidas saab üldse olla arutelu, kes on parim, siis tasub meelde tuletada, et võrdlus käib ainult 50 meetri distantside vahel.
Olümpiamängudel Jefimova sprinti ujunud ei ole, sest 50 m vabaujumist ta ei harrasta ja rinnuliujumist saavad kõik teha esmakordselt kolme aasta pärast Los Angeleses. Euroopa meistrivõistlustel ei ole Jefimova samuti erinevatel põhjustel palju osalenud. Ta on küll kuldmedalist 100 m rinnuliujumises, aga olümpiale fokuseerides loobus sprindist, mis oleks suure tõenäosusega ka toonud kuldmedali.
Siiski on tal 2021. aastast ette näidata kaheksas koht 50 m rinnuliujumises, kui ta oli 14-aastane. Huvitava faktina võib lisada, et ta startis toona ka 50 m vabaujumises, kus oli 56. Need ongi ainsad kaks korda kui ta EMil sprinti ujunud. 2022. aasta EMil ta ei osalenud ja mullu toimunud tiitlivõistlusel ujus ainult 100 m rinnuli.
Jefimova aktsiad võrreldes konkurentidega tõusevad MMi kontekstis. Kolm finaalikohta 50 m rinnuliujumises, kahel korral kuues ja kaheksas koht. See on igatepidi ajalooline saavutus, aga mõned olulisemad faktid: Eesti naisujujate parim koht MMidelt, ainsa Eesti ujujana startinud kolmes (või kahes) järjestikuses MMi finaalis. Nii naljakana kui see ka ei kõla, siis Jefimova ei ole sprindis mitte kunagi MMil finaalist välja jäänud.
Kuidas on Jefimoval läinud sprindis lühiraja tiitlivõistlustel. Lühiraja EMilt on tal ette näidata hõbemedal 50 m rinnuliujumises ehk siin ta kordab Aljandi saavutust, kuigi viimasel mainitul on rohkem medaleid. Lühiraja MMil on tema parimaks mullu saavutatud viies koht, mis taaskord kordab Aljandi parimat resultaati.
Keegi ilmselt ei vaidle vastu, et karjääri lõppedes on 18-aastane Jefimova ilma ühegi kahtluseta Eesti läbi aegade parim naissprinter. Tänasel päeval saab luua tugeva arutelu, et selleks võib olla nii Jefimova, aga ka Kolukanova ja Aljand.
Jefimova kasuks räägib väga tugevalt kolm MMi finaalikohta. Vaadates laiemat pilti on suur vahe, et kas sportlane ujub poolfinaalis või finaalis, kuigi mõlemad on väärt saavutused. Samuti on Jefimova lühirajal suutnud juba sprindis korrata Aljandi parimaid resultaate, aga nende kogus ei ole lihtsalt veel sama suur.
Kes on siis Eesti läbi aegade parim sprinter?
Kui vaadata nüüd nende kolme ujuja saavutustele otsa, siis Kolukanova on parim olümpiamängude kontekstis ja edestab Aljandit MMi parima koha võrdluses. Aljand on samas Kolukanovaga võrreldes olnud tunduvalt edukam EMidel ja lühiraja tiitlivõistlustel. Keegi ei saa vastu Jefimova MMi vägitükkidele ja lühirajal on ta juba korranud Aljandi saavutusi ning olnud Kolukanovast edukam.
Fakt on see, et igaühe jaoks on parima definitsioon natuke erinev. Kes hindab stabiilset kõrget tase kõikidel tiitlivõistlustel, siis peaks parimaks valima Kolukanova, sest olümpiamängude poolfinaalikoht on väga väärtuslik valuuta.
Teiste jaoks on ka lühirajal saavutatud medalid äärmiselt väärtuslikud ning selles vaidluses ei saa üle ega ümber Triin Aljandist, kes tõstab enda väärtust ka tavabasseini EMi hõbemedaliga. Kolmandate jaoks on kõige olulisem aspekt tulemuse kõrge tase ning Jefimova kolm MMi finaalikohta ja hõbemedal lühiraja EMilt lööb selle vaidluse lukku.
Päeva lõpuks oleneb parim ka emotsioonist. Ujumisega seotud inimesed, kes mäletavad ja nägid Kolukanova ja Aljandi tähelendu võivad pidada parimaks just neid, sest seal taga on emotsionaalne side ja muru on alati minevikus rohelisem. Tavalisel spordifännil tuksub süda kiiremini Jefimova tõttu, sest viimasel viiel aastal on ta olnud palju pildis ning lasknud enda saavutustel rääkida enda eest.
Kelle valiks parimaks PriitSwim? Mul on äärmiselt hea meel, et see on nii tasavägine, kuid minu napp valik langeks ilmselt Jefimova peale. Kolm MMi finaali tavabasseinis kaalub minu hinnangul "konkurentide" saavutused üles, mis on samuti fantastilised. Olümpiamängudel ja MMidel on kohal kogu maailma paremik ja seal finaalis (!!!) kanda kinnitada, kolm korda järjest, on minu põhjendus!