Eesti paraspordi esinumber Matz Topkin räägib maailmameistrivõistluste eel pikemas usutluses PriitSwimile, et on karjääri viiendaks MMiks valmis ning ka medali võitmine ei ole utoopia. Intervjuus avaldab 27-aastane tippsportlane veel hooaja kulgu, mälestusväärseimat tiitlivõistlust, paraspordi rahastust Eestis ja ka seda, et mida saaks tavaujujad parasportlastelt õppida.
Topkin ei vaja Eesti spordisõbrale pikemat sissejuhatust. Mullu peetud Pariisi paralümpial oli ta eestlaste edukaim seitsmenda kohaga. Kolmelt viimaselt MMilt on ta naasnud neljanda kohaga ja auhinnakapis seisab mitu Euroopa meistrivõistluste medalit, viimane 2024. aastast.
Eesti paraspordi vaieldamatult suurim täht sõnab mõned päevad enne MMi, et enesetunne on hea ja ootab võistlemist juba pikisilmi. "Tänavu alustasin korralike treeningutega alles varakevadel seoses mullu toimunud paralümpiaga. Olen tänavu võistelnud korra ja teinud ka ühe treeninglaagri, kuid tunnen end hästi ja ootan võistlemist."
"Sügisesed tiitlivõistlused ei kuulu minu lemmikute hulka, aga sel aastal andis see võimaluse hooaega alustada tunduvalt hiljem kui tavaliselt, mis pärast olümpiatsüklit oli väga teretulnud. Suve suurim pluss oli kindlasti väga edukas kahenädalane treeninglaager Slovakkias, kus treeningkoormused olid väga suured, kuid tulin nendega hästi toime ja ilma tagasilöökideta," räägib Topkin, kes on neljal korral tunnistatud vabariigi parimaks parasportlaseks.
Ainsa võistlusstardi tegi Topkin tänavu juunikuus Berliinis, kus enda põhialal, 50 meetri seliliujumises, sai ta kirja 44,98, mis annab MMi eel maailma hooaja edetabelis neljanda koha. "Berliinist sain hea enesetunde, mis võistlusmomentidega enamasti kaasas käib. Seal ebaõnnestus mul eelujumine, aga väikeste korrektuuridega olin finaalis edukas ja sain kirja väga korraliku aja," ütleb sportlane rahulolevalt.
Medali võitmiseks on kriitilise tähtsusega...
Veeretades jutu tänavuse MMi peale, siis siinkirjutaja ütles juba küsimuses, et ilmselgelt tahab Topkin medalit võita, kuid mis selle eesmärgi saavutamiseks peaks õnnestuma?
"Minu suurim tugevus selilisprindis on start – kiire reaktsioon ja plahvatuslik veealune osa on kriitilise tähtsusega, et kiire aeg tuleks. Viimased 35 meetrit tuleb vastu pidada minu klassi favoriitide ehk kahekäeliste ujujate vastu, mis ei saa sugugi lihtne olema, aga enne võistlust püssi põõsasse heitma ei hakka," sõnab Topkin optimistlikult, kes MMil hüppab vette 24. septembril.
27-aastane spordimees on osalenud kümnetel tiitlivõistlustel ja tunnistab, et iga mõõduvõtt on ühel või teisel moel talle oluline. Siiski üks on veidi erilisem kui teised. "Kui pean vaid ühe välja tooma, siis see oleks 2021. aasta Euroopa meistrivõistlused, kus ma oleks äärepealt finaalis disklahvi saanud."
"Ebaõnnestusin stardipositsiooni võtmisel kaks korda järjest ja kohtunik andis viimase hoiatuse. Kolmandal korral õnnestus kõik ja ujusin end lõpuks pronksmedalile. Peale seda muutsin oma starditehnikat – kasutan nüüd puidust võimlemisrõngast, mida hoitakse mulle rihmaga üle puki. Sellised feilid enam ei juhtu," naerab ujuja.
21. septembril Singapuris avalöögi saav paraujumise MM on mitmes mõttes eriline. Üheks selleks on asjaolu, et ka tavaujumise maailmameistrivõistlused toimusid samas linnas, mis on esmakordne. Topkin sellest liiga suurt numbrit siiski ei tee. "Minu teada on tegemist lihtsalt kokkusattumusega, mitte teadliku valikuga. Ilus sümboolika muidugi, aga mitte otseselt seotud."
Eesti paraspordi eripära on see, et meil puudub selgelt toimiv tugistruktuur
Uurides Topkinilt, et kas on midagi millest tavaujujad saaksid parasportlastelt õppida või šnitti võtta, siis on ujujal hea vastus taskust võtta. "Paraujumises on sportlaste eripärade tõttu eriti oluline kastist välja mõtlemine ja individuaalne lähenemine – see, mis sobib mulle, ei pruugi üldse sobida kellelegi teisele."
Teisest küljest toob Topkin välja ka paraujumise pahupoole: "Samas näen, et paraujumises võiks olla rohkem rahvusvahelist koostööd, et sportlased saaksid kas või paar korda aastas ühistes laagrites endale sparringupartneri kõrvale. Üksi treenimine aastast aastasse on väga üksluine," tunnistab Topkin kurvemal noodil.
Veeretades jututeema sportlaste rahastuse peale, siis tunnistab eestlane, et on olnud aastaid, kus tema toetus on olnud mitmest (kuigi mitte enamusest) konkurendist parem, aga ka aastaid, kus Eesti tippude rahaline tugi ei kannata võrdlust teiste riikidega.
"Eesti paraspordi eripära on see, et meil puudub selgelt toimiv tugistruktuur. Kui näiteks Team Estonia sportlane teab, et X tulemuse saavutamine Y võistlusel toob Z toetuse kaheks aastaks, siis paraspordis selgust sageli ei ole. Toetused otsustatakse igal aastal eraldi ja sageli ebakindlalt," märgib Topkin murelikul noodil.
"Kuna rahvusvaheline paraujumise võistluskalender tehakse tavaliselt avalikuks alles talvel, peame suvel ennustusi tegema, nende põhjal järgmise aasta plaanid ja eelarve koostama ning lootma, et “õnn naeratab” ja otsustajad teevad mõistlikke valikuid," lisab ta.
Ka paraujumise järelkasv Eestis ei ole ülemäära roosiline, sest Topkini kõrval on mitu aastat peamisteks tegijateks olnud Robin Liksor ja Susannah Kaul. Teiste ujujate tase jääb MMile kvalifitseerumisest kaugele. "Paraspordi üks suuremaid muresid on kvaliteetse järelkasvu leidmine – seda olen arutanud ka mitme konkurendiga ja sarnane olukord on paljudes riikides."
Siiski on Topkin optimistlik ja usub, et see olukord on muutumas. "Usun, et see mõõnaperiood ei kesta kaua. Eesti Paralümpiakomitee on teinud palju tööd, et parasport areneks ja alade valik laieneks. Loodetavasti näeme juba 2028 Los Angelese mängudel uusi noori tegijaid. Olen üsna kindel, et 2032. aasta Brisbane'i mängudeks on meie koondis tunduvalt mitmekülgsem. Loodan väga, et nende seas on ka mõni ujuja, et meie rahvusparasport pildis edasi püsiks."
Siinkirjutajal oli võimalus mullu kommenteerida Pariisi paralümpiamänge ning tuleb tunnistada, et kuigi võistluse tempo, dünaamika ja tunnetus oli hoopis erinevam kui tavaujumist kommenteerides, siis oli sellel mingi salapärane võlu, millest võiksid kõik osa saada. Selleks tuleb kaotada eelarvamus paraspordi kohta ja avada enda süda ning kohati on paraujumine veelgi kaasahaaravam.
Uurides, et miks peaks inimene vähemalt korra elus vaatama parasporti, siis Topkin sekundeerib siinkirjutajale ja ütleb, et parasport annab täiesti teistsuguse vaate spordile.
"Sa näed, kuidas tavapärasest erinevad inimesed nihutavad võimalikkuse piire: kuidas täispimedad teevad pööret, kui nad ei näe seinu; kuidas kätetud ujujad selilistardiga hakkama saavad. Siinkohal soovitaksin kõigil vaadata Hiina ujuja Guo Jinchengi ujumisi – tema võimekus on täiesti pöörane ja võiks olla eeskujuks kõigile Eesti ujujatele," lausub Topkin.