Suur osa eestlastest jälgib põnevusega hetkel toimuvat kergejõustiku MMi ning muidugi elatakse pingsalt kaasa meie sportlastele. Mitmeid aastaid tagasi tegid kergejõustikubossid vägagi kavala sammu, mis on jätnud Eesti tippujujate saavutused kohati varju.
Ujumise ja kergejõustiku vahel on äärmiselt palju sarnasusi. Need on olümpiamängude kõige vaadatumad spordialad, medaleid jagatakse MMidel välja äärmiselt palju (kergejõustikus 49 medalikomplekti, ujumises 42) ning mõlemal spordialal on eestlased maailma tipus.
Mõned päevad tagasi kirjutas mulle üks Eesti tippujuja, kes nägi naiste kõrgushüppe tulemusi ja ei suutnud varjata imestust, et finaali pääses lausa 16 sportlast. Tõsi, reeglina pääseb 12, kuid võrdse tulemuse tõttu laienes finalistide ring ja nende seas oli ka eestlanna Elisabeth Pihela.
Imestus oli just seetõttu, et nii suur hulk sportlasi pääses finaali ja ta pidas seda ebaõiglaseks, sest finaal tähendab tema hinnangul reeglina ikkagi kaheksa või maksimaalselt 10 sportlast. Ujumise tiitlivõistlustel pääseb poolfinaali 16 sportlast ja finaali 8. See pani siinkirjutaja selle arvamuse üle mõtisklema ning tegelikult on kergejõustikubossid teinud äärmiselt kavala sammu.
Kui me läheme ajas tagasi, aastasse 2009, siis toona peetud kergejõustiku MM läheb ajalukku mitmel erineval põhjusel. Esimesena tulevad pähe Usain Bolti uskumatud sooritused 100- ja 200 meetri sprindis, mis tänase päevani püsivad maailmarekorditena. Aga 2009. aastal oli nendel sprindialadel teekond medalini järgmine: eeljooks-veerandfinaal-poolfinaal-finaal.
2009. aastal pääses poolfinaali jooksma 16 sprinterit ja finaali kaheksa atleeti. Kui finaali pääsejate arv on püsinud tänase päevani samasugusena, siis alates 2011. aasta MMist pääseb poolfinaali 24 sportlast ja tuleb tunnistada, et see on geniaalne samm. 400 meetri jooksus, mis ajaliselt on praktiliselt võrdne 100 meetri vabaujumisega, võeti 24 sportlasega poolfinaali süsteem kasutusele 2007. aasta MMil.
See on geniaalne samm mitmel põhjusel ja kui murda end sprindis 24 parema sekka, siis saad kutsuda end MMi poolfinalistiks. See avab potentsiaalselt uksi uutele koostöövõimalustele ning saad startida kergejõustiku mõttes prime time ajal, kui staadion on puupüsti täis. Hetkel toimuval MMil on publikut tippajal 60-70 tuhande jagu.
Miks see jätab Eesti tippujujate saavutused varju?
Kas me tahame või ei taha, siis MMi poolfinaal kõlab uhkelt ja tähtsalt. Hea näide on tänavu Tokyos 200 meetri sprindis startinud Ann Marii Kivikas, kus kõikide meediamajade pealkirjad olid stiilis "napilt jäi poolfinaalist välja või jooksis tublilt..". Esiteks, on suur rõõm, et meil on lõpuks Eestis arvestatava tasemega sprinter, aga suurt pilti vaadates on tema 31. koht üsna keskpärane.
See ei ole kriitika Kivikase aadressil, sest ise ilmselt ei jõuaks pool maadki läbida kui Kivikas juba finišis, aga kergejõustikubosside samm on loonud illusiooni, et 31. koht on praktiliselt TOP 16 maiguga. Delfi portaali pealkiri: "Ann Marii Kivikas jäi enda eeljooksus eelviimaseks, kuid saavutas korraliku lõppkoha!".
Keerame nüüd olukorra hetkeks ujumise lainele. Ralf Tribuntsov saavutas kaks kuud tagasi ujumise MMil 50 m seliliujumises 17. koha. Naljaka vahepalana lisan, et Kivikase ja Tribuntsovi ajad olid väga sarnased. Kasutame näitena taaskord Delfit. Kuigi Tribuntsov jäi ühe sajandikuga (!!!) poolfinaalist välja, siis ei mingit eraldi uudist tema kohta, vaid üks täiesti tuim lause tema saavutuse kohta.
Okei, siin on mitu olulist aspekti: 1) Delfi ajakirjanik on kergejõustiku MMil kohapeal ja see loobki suursugusema tunde kui ta ehk tegelt on 2) Tribuntsovi piinlik kajastus on eelkõige Eesti Ujumisliidu õlul, kes ei suutnud MMi ajal toota piisavalt sisu ja konteksti tavatarbijale 3) Samal päeval pääses Eneli Jefimova 50 m rinnuliujumises poolfinaali, aga tagantjärele oleks saanud Tribuntsovi saavutust esile tõsta 4) Delfi tase ongi üles-alla ja fookuses pigem "maiad" pealkirjad.
Isegi veel parem võrdlus oleks Daniel Zaitseviga. Tema jäi poolfinaalist välja 16 sajandikuga ja saavutas 25. koha. Kivikasel jäi poolfinaalist lahutama 13 sajandikku. Milline oli Delfi uudis Zaitsevi ujumise järel: "Zaitsev jäi ujumise MMil poolfinaalist välja". Ühest küljest näitab see spordiajakirjanike taset, aga teisest küljest on kergejõustiklaste kajastus osa illusioonist, kuid muidugi mängib siin suurt rolli ka Eesti atleetide aastakümneid väldanud kõrgete kohtade traditsioon.
Muidugi võib kohe öelda, et kuule Priit, 200 meetri jooksu ja 50 m selili/liblikujumist ei saa maailma mastaabis võrrelda. Kohati olen nõus, aga kui palju on meil Eestis sportlasi, kes olümpiaalal murravad end MMil 20 parema sekka? Väga vähe. Aastaid tagasi oleks võinud meie rahvusliku ala, kettaheite, kohta ka öelda, et seda harrastab käputäis inimesi, kuid kõik on lõpuks perspektiivi küsimus.
Ujumiskogukond peab ise tegutsema paremini
Ega kokkuvõttes on see ujumismaailma probleem, et poolfinaali pääseb 16 ujujat. Väga palju aitab kergejõustiku populaarsusele Eestis kaasa asjaolu, et otseülekanded on televisioonis kergesti kättesaadavad. Kiitus Eesti kergejõustikuliidu bossidele, eesotsas Madis Kallasega, kes saavad selle olulisusest aru.
Sama ei saa öelda Ujumisliidu kohta, keda absoluutselt ei huvita, et Eesti ujujate tegemised oleksid televisioonis. Meil on Eneli Jefimova ja Kregor Zirk, kes on olümpiamängude finalistid ja oleme taseme poolest ainulaadses olukorras. Millal veel pingutada teleülekannete nimel kui mitte praegu?
Selle tõestuseks on ilmekas fakt, et siinkirjutaja ainuisikuliselt pingutas kevadel-suvel ja suhtles telekanalite ning rahvusvahelise alaliiduga, et leida võimalusi ujumise MMi ülekannete näitamiseks Eestis. Jah, kahjuks ei suutnud seda teoks teha, aga kas see peaks olema laias laastus tavalise ujumisfänni või sportlaste eest seisva alaliidu ülesanne? Teleülekannete õiguste summad ujumises ei ole nii suured (10-25 tuhat), et alaliit ei jaksaks panustada. Tundub, et Eestis on alaliidu prioriteet pigem pisikeses liivakastis "enda inimeste" õnnelikuks tegemine ning mitte spordiala süsteemne arendamine.
Tulles nüüd kirjatüki alguse juurde tagasi, siis kõrgushüppaja Pihela saabki järgmised kaks aastat rinnale lüüa ja öelda, et ma olen MMi finalist. Vaatamata asjaolule, et finaalis on 16 sportlast, siis Pihela järgib neid mängureegleid, mis on etteantud. Loodetavasti õnnestub tal selle najal leida veelgi rohkem koostööpartnereid ning enda taset veelgi kergitada, et Los Angelese olümpial oleks põhjust rõõmustada esikaheksa koha üle.
Ujujatel ei olegi midagi teha kui tunnistada, et kergejõustikubossid on kümnevõistluse analoogi kasutades hetkel mitmesaja punktiga peal, aga positiivne on see, et "mitu ala" on veel tulemas. Kergejõustik loob illusiooni, mis tegelikult ei muuda sportlikku taset, aga muudab avalikku tunnetust. See illusioon on sportlastele kasulik ning ujumine jääb paratamatult varju, kuigi taseme mõttes võivad tulemused olla samaväärsed või isegi paremad.
Üks on aga kindel - kergejõustik on ülilahe spordiala nagu seda on ka ujumine!