Singapuris sai lõppakordi paraujumise MM, kus kõik kolm eestlast murdsid finaali. Paraujumise ekspert Kaimar Kaldma toob lugejateni põhjaliku võistluse kokkuvõte. Kuidas tegelikult hinnata eestlaste sooritusi, miks on kõikidel aladel võrdlemisi vähe sportlasi, kuidas esinesid meie lähiriikide koondised ja kes olid MMi kõige säravamad ujujad?
Alustades Eesti paraujujatest MMil, siis Matz Topkin (S4) saavutas oma põhialal - 50 meetri seliliujumises - viienda koha ning kõrvalalal 50 m vabaujumises 12. koha. Robin Liksor teenis SB8 klassi 100 meetri rinnuliujumises seitsmenda ja Susannah Kaul (S10) 50 meetri vabaujumises kaheksanda koha.
Kui vaadata MMi stardiprotokolle, siis ennustasid need meie sportlastele täpselt neid kohti, mis nad lõpuks ka välja ujusid. Seega võib öelda, et Eesti parasportlased esinesid MMil täpselt oodatud tasemel, nad küll ei ületanud ennast, kuid tegemist polnud kindlasti ebaõnnestumisega. Seepärast võiks eestlaste võistlemisele anda positiivse hinnangu, sest kõik ujusid oma taseme välja.
Võrreldes meie paraujujate kohti näiteks eelneva MMiga, siis võiks esialgu tekkida mulje, et seekord läks meil kehvemini kui kaks aastat tagasi. Tegelikult ei ole taoline hinnang õige, sest eelmisel kahel MMil ei olnud stardis Venemaa sportlasi. Näiteks Matzi ja Robini puhul võib küll öelda, et kohad olid seekord pisut kehvemad (mullu 4. ja 5. koht vastavalt) just Venemaa ujujate arvelt ja tegelikult on Eesti paraujujad maailma mõistes samal tasemel nagu kaks aastat tagasi, lihtsalt seekord oli konkurents tihedam.
Vaadates meie sportlaste ujutud aegu, siis kõik kolm on varasemalt näidanud ka kiiremat minekut. Siiski ei tohiks eestlaste saavutatud tulemustesse liiga kriitiliselt suhtuda, sest vaadates meie sportlaste konkurentide välja ujutud aegu, siis selgub, et pigem näidatigi Singapuris keskmisest pisut aeglasemaid tulemusi. Matz ujus tänavu 0,3 sekundit aeglasemalt kui kaks aastat tagasi, kuid sel korral kujunes tema kaotus kolmanda koha võitnud ujujale hoopis kaks kümnendikku väiksemaks kui eelmisel MMil. Tulemustele avaldasid mõju mitmed tegurid, näiteks asjaolu, et tegemist oli paralümpia järgse hooajaga ning sportlased alustasid hooaega palju hiljem ega jõudnudki elu parimasse vormi, samuti toimus MM tavatult hilisel ajal.
Võrreldes meie paraujujate kohti näiteks eelneva MMiga, siis võiks esialgu tekkida mulje, et seekord läks meil kehvemini kui kaks aastat tagasi. Tegelikult ei ole taoline hinnang õige, sest eelmisel kahel MMil ei olnud stardis Venemaa sportlasi. Näiteks Matzi ja Robini puhul võib küll öelda, et kohad olid seekord pisut kehvemad (mullu 4. ja 5. koht vastavalt) just Venemaa ujujate arvelt ja tegelikult on Eesti paraujujad maailma mõistes samal tasemel nagu kaks aastat tagasi, lihtsalt seekord oli konkurents tihedam.
Vaadates meie sportlaste ujutud aegu, siis kõik kolm on varasemalt näidanud ka kiiremat minekut. Siiski ei tohiks eestlaste saavutatud tulemustesse liiga kriitiliselt suhtuda, sest vaadates meie sportlaste konkurentide välja ujutud aegu, siis selgub, et pigem näidatigi Singapuris keskmisest pisut aeglasemaid tulemusi. Matz ujus tänavu 0,3 sekundit aeglasemalt kui kaks aastat tagasi, kuid sel korral kujunes tema kaotus kolmanda koha võitnud ujujale hoopis kaks kümnendikku väiksemaks kui eelmisel MMil. Tulemustele avaldasid mõju mitmed tegurid, näiteks asjaolu, et tegemist oli paralümpia järgse hooajaga ning sportlased alustasid hooaega palju hiljem ega jõudnudki elu parimasse vormi, samuti toimus MM tavatult hilisel ajal.
Hõre osalejate nimekiri on teadlikult tekitatud
Kui inimesed vaatavad paraujumise tiitlivõistluste protokolle, siis võib tekkida küsimus, et miks on reeglina ühes klassis nii vähe võistlejaid ja kas head kohad pole mitte seotud hõreda stardiriviga?
Kui inimesed vaatavad paraujumise tiitlivõistluste protokolle, siis võib tekkida küsimus, et miks on reeglina ühes klassis nii vähe võistlejaid ja kas head kohad pole mitte seotud hõreda stardiriviga?
Selline arusaam on kindlasti vale, sest vähene startijate arv on seotud väga kõrgete osavõtu normidega ning Rahvusvahelise Paralümpiakomitee (IPC) teadlik tahe ongi hoida osalejate arv igal alal üsna madalana. Normatiivid on muutunud iga MMiga järjest tugevamaks ning juba A-normi täitmist võib lugeda väga kõvaks sportlikuks saavutuseks paraujumises. Seega peaksime väikese riigina olema vägagi rahul, et meil on paraujumises MMil stardis kolm väga tugevat sportlast.
Pigem teeb murelikuks asjaolu, et sellele kolmikule ei ole peale kasvamas väärilisi mantlipärijaid. Eestis on küll olemas mõned tublid noored harrastajad, kuid hetkel jääb nende tase veel MMile pääsemisest üsna kaugele. Hea on teha võrdlust parakergejõustikuga, kus praegu Indias toimuval MMil esindab Eestit neli sportlast ja kellest kaks on väga noored ja andekad. Ujumises meil sellisel tasemel talente paraku võtta ei ole.
MMi märgilisemad sooritused
Paraujumise MMil ujuti seitsme päeva jooksul kokku 21 maailmarekordit. Kui nende hulgast välja valida kõige märgilisem sooritus, siis võiks selleks pidada täispimedate võistlusklassis (S11) ujuva tšehhi David Kratochvili 400 m vabaujumise võiduaeg 4:19,83. Selle ajaga ületas ta ühe sekundiga ameeriklase John Morgani nimel olnud maailmarekordi, mis oli püstitatud 1992. aasta Barcelona paralümpiamängudel ning oli seega püsinud tervelt 33 aastat.
Paraujumise MMil ujuti seitsme päeva jooksul kokku 21 maailmarekordit. Kui nende hulgast välja valida kõige märgilisem sooritus, siis võiks selleks pidada täispimedate võistlusklassis (S11) ujuva tšehhi David Kratochvili 400 m vabaujumise võiduaeg 4:19,83. Selle ajaga ületas ta ühe sekundiga ameeriklase John Morgani nimel olnud maailmarekordi, mis oli püstitatud 1992. aasta Barcelona paralümpiamängudel ning oli seega püsinud tervelt 33 aastat.
Selle rekordi puhul oli tegemist vanuselt teise maailmarekordiga meeste paraujumises, veelgi kauem ehk 35 aastat on püsinud vaid selle sama John Morgani rekord S11 klassi 200 meetri vabaujumises. 17-aastast Kratochvili võibki meeste seas pidada selle MMi suurimaks staariks, sest kokku võitis ta Singapurist seitse medalit, millest neli olid kuldsed. Arvestades tšehhi noorust, siis võib uskuda, et järgnevatel aastatel saab ta olema üks paraujumise suurimaid staare.
Naiste hulgast tuleb nende maailmameistrivõistluste kõige märgilisemaks sportlaseks kindlasti pidada türklannat Defne Kurti. Sellest S10 klassis võistlevast endisest tavaujujast sai lähemalt kirjutatud eelmises paraujumist käsitlevas artiklis. Selleks hetkeks oli Kurt võitnud kaks kuldmedalit ning artiklis sai avaldatud arvamust, et ta võiks olla favoriit ka ülejäänud kolmel distantsil. Lõpuks läkski nii, et türklanna jäi Singapuri basseinis võitmatuks ning naaseb koju viie kuldmedaliga.
Kurt ei püstitanud küll ühtegi maailmarekordit, kuid kõik tema võidutulemused olid väga kõrgest klassist ning kolmel distantsil parandas ta Euroopa rekordit ning kahel alal ujus välja MMide rekordi. Eelmise artikli ilmumise ajaks ei olnud veel olemas täpsemat infot türklanna puude tausta kohta. Nüüd on ka selles osas rohkem teavet tulnud. 24-aastane ujuja sattus kaks aastat tagasi väga tõsisesse autoavariisse. Õnnetuses sai türklanna eluohtlikke vigastusi, kannatada sai tema selgroog ning peensool rebenes. Nüüd on Kurt õnnelik, et pärast õnnetust sai ta paraspordi abil ujumise juurde naasta.
Kuidas läks MMil meie lähiriikidel?
Huvitav on alati võrrelda meie koondise esitusi lähiriikide koondistega. Meie lähinaabritest oli Rootsi esindatud kuue, Leedu nelja, Soome kolme ja Läti ühe ujujaga. Ainsana jõudis nendest medalini Soome, kelle saagiks jäi kolm pronksmedalit, mis andis põhjanaabritele medalitabelis lõpuks 33. koha.
Soomlaste medalivõite tuleb kindlasti lugeda üsna suureks üllatuseks, sest viimasel ajal pole nad tiitlivõistlustel erilist edu saavatanud ja näiteks eelmise suve paralümpial ei olnud Soome ujumises üldse esindatud. Kõik kolm soomlaste medalit võitis S5 klassi võistleja Natalie Ornkvist, kes tegi Singapuris enda tiitlivõistluste debüüdi. Tundub, et põhjanaabrid on leidnud endale nüüd uue tugeva paraujuja, kellelt võib medalivõite loota ka tulevikus.
Paremuselt järgmiseks riigiks oli seekord Leedu. Nende tugevaim paraujuja on täispimedate ehk S11 klassis võistlev Edgaras Matakas, kes on varasemalt võitnud Tokyo paralümpialt pronksi ning EMidelt kolm kulda. Kindlasti lootsid leedulased Matakaselt medaleid ka Singapurist, kuid seekord jäi tal sellest napilt puudu ning ta teenis kaks neljandat ja ühe kuuenda koha.
Naabritest suurima esindusega väljas olnud Rootsi parimaks kohaks oli kuues, seega oli see koht nõrgem kui Eestil. Rootslaste kohta võibki öelda, et hetkel on neil kolm-neli keskmiselt tugevat sportlast, kes suudavad pääseda finaali, kuid puudub üks suur staar, kes suudaks medaleid võita. Läti on paraujumise tiitlivõistlustel palju aastaid olnud väljas vaid ühe sportlasega, kelleks on S7 klassis võistlev Jurijs Semjonovs. Varasemalt on ta tulnud ka Euroopa meistriks (2018), kuid viimastel aastatel pole ta enam medalivõitudeni jõudnud. Seekord jäi Semjonovsi parimateks tulemusteks kaks seitsmendat kohta.
Kui võrrelda naabrite tulemusi meie sportlaste omadega, siis võib öelda, et meil pole midagi häbeneda. Kuigi Soome võitis kolm medalit, siis keskmise taseme poolest oleme me oma lähiriikidega üsna võrdsel tasemel.
Paraujumise jõujooned riikide kaupa
Kokku osales Singapuri paraujumise MMil 75 riiki ning medalivõiduni jõudsid neist rohkem kui pooled ehk 39 riigi sportlased. Täpselt sama palju riike jõudis medalitele kaks aastat tagasi Manchesteris peetud maailmameistrivõistlustel.
Enne MMi eeldasime, et parima medaliriigi tiitli jagavad omavahel Hiina ja Itaalia. Tegelikkuses toimus aga medalitabeli tipus väga põnev võistlus viie riigi vahel ning võitja selgus alles viimaste aladega. Parimaks tõusis Itaalia, kelle sportlased võitsid 18 kulda, 17 hõbedat ja 11 pronksi. Itaaliale tõi edu asjaolu, et nad on ühtlaselt tugevad peaaegu kõigis kümnes füüsilise puusdega sportlaste võistlusklassis ning mõned medalid said itaallased ka nägemispuudega sportlastelt.
Paremuselt järgmiseks riigiks oli seekord Leedu. Nende tugevaim paraujuja on täispimedate ehk S11 klassis võistlev Edgaras Matakas, kes on varasemalt võitnud Tokyo paralümpialt pronksi ning EMidelt kolm kulda. Kindlasti lootsid leedulased Matakaselt medaleid ka Singapurist, kuid seekord jäi tal sellest napilt puudu ning ta teenis kaks neljandat ja ühe kuuenda koha.
Naabritest suurima esindusega väljas olnud Rootsi parimaks kohaks oli kuues, seega oli see koht nõrgem kui Eestil. Rootslaste kohta võibki öelda, et hetkel on neil kolm-neli keskmiselt tugevat sportlast, kes suudavad pääseda finaali, kuid puudub üks suur staar, kes suudaks medaleid võita. Läti on paraujumise tiitlivõistlustel palju aastaid olnud väljas vaid ühe sportlasega, kelleks on S7 klassis võistlev Jurijs Semjonovs. Varasemalt on ta tulnud ka Euroopa meistriks (2018), kuid viimastel aastatel pole ta enam medalivõitudeni jõudnud. Seekord jäi Semjonovsi parimateks tulemusteks kaks seitsmendat kohta.
Kui võrrelda naabrite tulemusi meie sportlaste omadega, siis võib öelda, et meil pole midagi häbeneda. Kuigi Soome võitis kolm medalit, siis keskmise taseme poolest oleme me oma lähiriikidega üsna võrdsel tasemel.
Paraujumise jõujooned riikide kaupa
Kokku osales Singapuri paraujumise MMil 75 riiki ning medalivõiduni jõudsid neist rohkem kui pooled ehk 39 riigi sportlased. Täpselt sama palju riike jõudis medalitele kaks aastat tagasi Manchesteris peetud maailmameistrivõistlustel.
Enne MMi eeldasime, et parima medaliriigi tiitli jagavad omavahel Hiina ja Itaalia. Tegelikkuses toimus aga medalitabeli tipus väga põnev võistlus viie riigi vahel ning võitja selgus alles viimaste aladega. Parimaks tõusis Itaalia, kelle sportlased võitsid 18 kulda, 17 hõbedat ja 11 pronksi. Itaaliale tõi edu asjaolu, et nad on ühtlaselt tugevad peaaegu kõigis kümnes füüsilise puusdega sportlaste võistlusklassis ning mõned medalid said itaallased ka nägemispuudega sportlastelt.
Napilt jäi medalitabelis teiseks USA, kelle sportlased võitsid samuti 18 kulda, kuid väiksem hõbedate arv jättis nad Itaalia selja taha. Ameeriklased vedas medalitabelis kõrgetele kohatadele naised, sest kõik nende 18 kuldmedalit võitsid füüsilise- ja nägemispuudega naisujujad. Samas huvitava faktina, nende kuulsaim naissportlane Jessica Long, piirdus seekord vaid ühe pronksmedaliga. Viimase kahe paralümpia edukaim medaliriik Hiina jäi seekord 17 kuldmedaliga kolmandaks. Hiinlased domineerisid seejuures nii meeste kui naiste võistlusklassides S5 ja S6, kuid ülejäänud klassides jäi nende medalite saak üsna tagasihoidlikuks ja seepärast ei jõudnud Hiina ka medalitabelis kõrgemale kohale kui kolmas.
Medaliarvestuses järgnesid esikolmikule Ukraina (16 kuldmedalit) ja Suurbritannia (15). Ukrainlastele tõi edu ühtlane tugevus nii füüsilise- kui nägemispuudega sportlaste seas. Britid domineerisid kõige enam intellektipuudega sportlaste võistlusklassis - S14. Võrreldes eelmiste maailmameistrivõistlustega tegi medalitabelis suurima tõusu Türgi. Kaks aastat tagasi võitsid türklased Manchesterist kaks pronksmedalit, aga nüüd tänu nende uue superstaari Defne Kurtile, viis kuldmedalit.
Medalivõiduni jõudis ka MMi korraldanud Singapur, kelle kuulsaim paraujuja S2 klassis võistlev Yip Pin Xiu võitis ühe kulla ning ühe hõbeda. Järgmine paraujumise MM toimub kahe aasta pärast, eeloleval aastal, 2026, ootab Euroopa parimaid paraujujaid ees EM, kuid mõlema järgmise tiitlivõistluse toimumise ajad ja kohad pole veel praegu teada.