EKSPERT SELGITAB: Kuidas pealtnäha terve ja endine juunioride EMi finalist lõhkas paraujumise MMil üllatuspommi

Paraujumise MM Singapuris on täies hoos ja jagatud on juba suur hulk medaleid. Eestlanna Susannah Kauli alal - 50 m vabaujumises - tuli võitjaks endine tavaujuja, kes ka juunioride EMil finaali murdnud. Kuidas on võimalik, et pealtnäha terve sportlane saab startida füüsilise puudega võistlusklassis?

Paraujumise ekspert Kaimar Kaldma analüüsib kuidas endine tavaujuja ja paraujumise MMil juba kaks kuldmedalit võitnud Defne Kurt saab võistlustel startida. Lisaks toob Kaldma detailselt välja hetkel toimiva klassifitseerimise süsteemi ja arutab plusse ning miinuseid. 

Võistluste suurim üllataja - Defne Kurt

Esimese kolme võistluspäeva jooksul on Singapuris kuldmedali võitnud paljud favoriidid, kuid esile on tõusnud ka üllatajaid. Kõige suuremaks üllatajaks on olnud türklanna Defne Kurt, kes on võitnud S10 klassis (kõige nõrgema füüsilise puudega klass) kuldmedali nii 50 meetri vaba- kui ka 200 m kompleksujumises. Järgnevatel päevadel on teda starti oodata veel nii 100 meetri vaba-, selili- kui ka liblikujumises ning seni MMil ujutud tulemused lubavad ennustada, et Kurt on ka neil distantsidel tõusnud suureks favoriidiks.

MMi eelvaadet tehes ei osanud türklannat küll medalivõitjaks pakkuda, sest enne käesolevat võistlust oli tegemist veel paraujumise jälgijate jaoks tundmatu nimega. Tegelikult võistlebki ta paraspordis esimest hooaega ning enne MMi oli ta startinud vaid kahel kevadisel paraujumise MK-etapil. 

Siiski pole praegune MM Kurti esimene tiitlivõistlus, sest varasemalt on ta osalenud kaks korda tavaujumise juunioride EMil ning korra MMil. Kindlasti pakub inimestele huvi, et kuidas sai tavaujujast parasportlane? Kahjuks on sellele küsimusele täpset vastust üsna raske anda, sest tema puude tausta kohta ei ole hetkel olemas avalikult kättesaadavat informatsiooni. Seega praegu saab kommenteerida vaid seda, mis tema ujumist vaadates välja paistab. 

Kui jälgida Kurti võistlemist, siis on näha, et ta vajab abi stardipukil tasakaalu hoidmisel ehk siis saatja toetab teda. Samas ujudes saab ta kõiki jäsemeid korralikult liigutada ja kuna välise vaatluse põhjal on väga raske aru saada, mis tal täpsemalt viga on, siis võib eeldada, et tegu on mõne neurootilise probleemiga, mida oskavad kirjeldada vaid vastavad spetsialistid. Kuna tegemist on uue tähega paraujumises, siis võib loota, et Kurti kohta ilmub ka kuskil meedias mõni kirjutis, kust on võimalik ka tema puude taustast rohkem teada saada.

Kas oleks mõeldav teha füüsilise puudega sportlastele võistlusklasse juurde?

Teatavasti on paraujumises füüsilise puudega sportlastele kümme võistlusklassi (S1-S10). Ujujad jagatakse klassidesse klassifitseerimisel saadud punktide järgi. Näiteks kõige kergema puudega sportlastele mõeldud klassis - S10 - saavad võistelda sportlased, kelle klassifitseerimise skoor on vahemikus 266-285 punkti, nendest järgmises klassis, ehk S9, saavad startida need võistlejad, kelle punktid jäid klassifitseerimisel vahemikus 241-265. Selline punktide vahe on päris suur ja näitab, et tegelikult on need võistlusklassid päris laiad ning isegi ühe klassi lõikes on sportlaste puude raskuse erinevus päris tuntav. 

Sellest lähtudes võib tekkida küsimus, et äkki oleks õiglasem teha klasse juurde, et koos saaksid võistelda klassifitseerimisel võrdsema punktisumma saanud sportlased? Näiteks, miks ei võiks olla võistlusklasse kokku 20? Esmapilgul tundub see päris hea ideena ja kindlasti annaks see mitmetele võistlejatele paremad võimalused kõrgemate kohtade eest võistlemiseks. Samuti tähendaks selline muudatus, et koos saaksid startida sarnasema puudega sportlased. 

S9 ja S10 klassides on praegu piisavalt palju ujujaid, et klasside poolitamine ei muudaks konkurentsi hõredaks ja vabalt võiks senise kahe klassi asemel olla näiteks neli erinevat võistlusklassi. Samas, aga raskema puudega sportlaste puhul ei jätkuks rohkemate klasside jaoks piisavalt sportlasi ning tuleks ikkagi mitu võistlusklassi kokku panna. Peamine probleem, et miks ei saaks võistlusklasse juurde teha peitub aga asjaolus, et lihtsalt võistluste ajakava ei võimalda korraldada laiemate klassidega võistlust. 

Juba praegu on võistluste programm väga tihe ja MMil kestab õhtune finaalide osa üle kolme tunni ning on üsna selge, et sinna juurde poleks kuidagi võimalik mahutada veel rohkemate klassidega võistlust. Muidugi oleks ka võimalus teha nii, et igas klassi oleks kavas vähem medalialasid, aga see muudaks programmi väga ühekülgseks ja sportlased saaksid startida vähematel distantsidel ning seetõttu poleks see eriti hea mõte. Seega võib arvata, et võistlusklasse pigem ei tehta juurde.

Kas füüsilise puudega sportlastel võiks klassifitseerida kõiik nelja ujumisstiili eraldi?

Praeguse süsteemi järgi määratakse füüsilise puudega sportlastele kaks võistlusklassi. Ühe klassi saavad nad vaba-, selili- ja liblikujumise jaoks ning teise eraldi klassi rinnuliujumises võistlemiseks. Nende kahe tulemuse põhjal arvutatakse sportlastele ka klass kompleksujumiseks. Rinnuliujumist klassifitseeritakse eraldi, sest see stiil on teistest väga erinev. Samas aga näiteks Eesti parima paraujuja Matz Topkini puhul näeme, et tal on oma puude eripära tõttu krooli tunduvalt raskem ujuda kui selili. Lähtuvalt sellest võiks küsida, et kas oleks mõeldav klassifitseerida füüsilise puudega sportlastel kõiki nelja ujumisviisi eraldi? 

Teoorias tundub see väga mõistlik ja hea mõte. Mitmed sportlased saaksid sellest kasu - Matz võiks sel juhul saada vabaujumises klassi S3, mis võimaldaks tal näiteks 50 meetri vabaujumises kõrges konkurentsis olla. Seda ideed on siiski praktikas raske teostada, sest kõigi nelja stiili klassifitseerimine muudaks selle protsessi pikemaks ja keerukamaks. Praegu on arvestatud, et sportlase klassifitseerimiseks kulub umbes 45 minutit, kuid kui kõiki nelja stiili eraldi klassifitseerida, siis see aeg pikeneks tuntavalt.

See tähendaks, et ühel võistlusel saaks klassifitseerida palju vähem sportlasi kui praegu. See tekitaks klassifitseerimise jaoks järjekorra. Muidugi võiks pakkuda idee, et klassifitseerimise võimalust saaks pakkuda rohkematel võistlustel, kuid selle rakendamiseks puuduvad finantsilised võimalused ning selle jaoks ei jätkuks ka piisavalt klassifitseerijaid. Seega võib öelda, et ka see idee pigem praktikas ei teostu.

Kas klassifitseerimisel on oodata muudatusi?

Viimati toimusid füüsilise puudega sportlaste klassifitseerimisel muudatused aastal 2018. Tagantjärele hinnates olid need muutused paraujumisele vägagi vajalikud. Hetkel pole täpsemalt teada et millal võiksid järgmised suuremad muudatused aset leida. 

Samas hiljuti tuli välja uudis, et Rahvusvaheline Paralümpiakomitee (IPC) plaanib rahastada teaduslikke uuringuid, mille eesmärk on leida võimalusi füüsilise puudega paraujujate klassifitseerimise süsteemi täiustamiseks. Sellised uuringud on väga keerulised ning kestavad mitu aastat ja võimalike muudatuste reaalne rakendamine võtab veelgi rohkem aega. 

Kokkuvõttes võiks seega klassifitseerimise korra uuendusi kõige varem oodata ehk järgmise kümnendi alguses või isegi peale Brisbane 2032 paralümpiat. Seetõttu võib öelda, et võimalikud eesootavad muudatused puudutaksid pigem juba järgmise põlvkonna paraujujaid ning enamus praegu võistlevaid sportlasi jõuab enne nende jõustumist oma karjääri ära lõpetada.