Eesti Ujumisliit on valimas endale ujumisvarustuse koostööpartnerit järgmiseks olümpiatsükliks ning lauale on jäänud kaks varianti - Speedo või Arena. Kuigi mõlemad on maailma tippklassi brändid, siis kõige olulisem lepingu punkt ujujate jaoks võib olla üllatav.
Üks Ujumisliidu juhatuse liikmetest kinnitas PriitSwim'ile, et lõplikku otsust ei ole veel tehtud. Heidame pilgu sellele koostööle ning mis on ujujate seisukohast kõige olulisem.
Päris pikka aega on Ujumisliidu koostööpartneriks ujumisvarustuse osas olnud Arena ehk Eesti ametlik edasimüüja Proswim. Alaliit on saanud lepingu sõlmides rahalise süsti, ujumisvarustust koondislastele ning erinevatel perioodidel on toetatud ka noorte võistlusi.
Kahtlemata on Arena just rahaliselt panustanud palju Eesti ujumisse ning kiitus nendele selle eest. Ujujate seisukohast on koostöölepingus alati olnud punkt, mis ei ole olnud mokkamööda paljudele tippujujatele.
Nimelt, rahvusvahelistel tiitlivõistlustel, tohivad Eesti koondislased võistelda ainult Arena võistlusvarustuses. Kui ujumisprillide ja mütside osas see nii suur probleem ei ole, siis võistluspüksid/trikoo on juba teine ooper.
Kuna paljud meie kodused tipud kannavad igapäevaselt teise ujumisvarustuse tootja toodangut - näiteks Speedo -, siis aasta kõige tähtsamatel võistlustel jalga/selga tõmmata harjumatu ja ebamugav võistlusvarustus ei ole just tipptulemust soosiv tegevus.
Paljudes teistes riikides on järgmine praktika: alaliit sõlmib lepingu ujumisvarustuse tootjaga, kus sees on klausel, et sportlased tohivad võistelda endale sobivas võistlusvarustuses. See tähendab, et ujuja saab võistelda selle firmamärgiga, millega ta tunneb end kõige mugavamalt. Kui ujumismüts, prillid ja võistluspüksid/trikoo on ujuja valida, siis ülejäänud koondise varustus on sportlasel ikkagi alaliidu sponsori toodang.
Eesti tippujujad valisid bürokraatia asemel tulemuse
Lähiminevikust võib Eestist leida mitmeid näiteid, kus ülaltoodud probleem on takistanud maksimaalselt hea tulemuse tegemist. Näiteks, Pjotr Degtjarjov, kes oli Speedo sportlane ja pidi igal tiitlivõistlusel võistlema enda jaoks ebamugavate võistluspükstega. Toona tõstatas Degtjarjov väga õigeid küsimusi, aga paraku oli see kurtidele kõrvadele.
Viimastel aastatel on Eesti tippujujad valinud bürokraatia asemel tulemuse. Olenemata reeglist, et tiitlivõistlustel tohib ainult ujuda alaliidu koostööpartneri võistlusvarustuses, on kodused tipud hakanud kasutama ikkagi konkurentide toodangut, sest tunnevad, et teevad selles parema tulemuse.
Parim näide on tänavu suvel toimunud Euroopa meistrivõistlused, kus üheksast koondise liikmest lausa kolm tegid terve võistluse Speedo võistlusvarustuses, kuigi lepingu järgi oleksid kõik koondislased pidanud kandma Arena toodangut. Siinkirjutaja oli ka ise EM-il ja mõistetavalt nimesid välja ei too, mis ei ole antud loo puhul ka oluline.
Mis on oluline on see, et olenemata järgmisest koostööpartnerist oleks lepingus punkt, mis lubaks sportlasel kasutada endale sobivat võistlusvarustust. Tulevane koostööpartner ei kaota sellega mitte midagi, sest kõik muu on tiitlivõistlustel ikkagi nende firmamärgiga kaetud.
Kujutage ette olukorda, kus Ott Tänak teeb testsõidud ja proovikatsed enda autoga ja kui päris ralli pihta hakkab, siis öeldakse, et hüppa Thierry Neuville seadistatud autosse. Absurd kuubis. Me ei tohiks takistada Eesti ujujatel maksimaliseerida enda potentsiaali, vaid leida lahendusi kuidas hoida neid ülejäänud maailmaga tippkonkurentsis.