Eesti rekordeid on püstitatud aastakümneid ning ajaloo jooksul on lisandunud sinna U-14, U-16 ja U-18 vanuseklasside tippmargid. Kuigi täiskasvanute rekorditel on hoolega silma peal hoitud, siis nooremates vanuseklassides leiame neli tippmarki, kus tegelikult ei ole rekordiks kõigi aegade parim tulemus.
Tundub esmapilgul üsna kummaline, et kuidas on riigi rekorditeks tulemused, mis tegelikult ei ole kõigi aegade parimad tulemused, kuid nii täpselt on.
Esmalt natukene konteksti vanuseklasside rekorditest. Mõned aastad tagasi otsustas Eesti Ujumisliit hakata vanuseklasside rekordeid jälgima kalendriaasta põhiselt. Seega kui ujuja sai 19-aastaseks näiteks 31. detsembril, siis sama aasta 1. jaanuarist ta enam U-18 vanuseklasside rekordeid püstitada ei saanud. Selline saatus juhtus mullu Lars Kuljusega, kes 100m vabaujumises püstitas küll Eesti juunioride rekordi ja oli 18-aastane, kuid vastavalt uutele reeglitele tippmarki ei arvestata, sest tema sünnipäev oli aasta teises pooles.
Eelmisel kümnendil ja ka varem arvestati rekordeid sünnipäeva põhiliselt. Parimaks näiteks on siin Ralf Tribuntsovi U-18 vanuseklassi tippmargid 50- ja 100m seliliujumises, mis ta ujus 2013. aasta suvel. Septembris sai Tribuntsov 19-aastaseks, kuid kuna rekordeid arvestati täpselt vanuse järgi, siis eelmainitud tippmargid on ka tänaseni kehtivad rekordid.
Mis on õiged Eesti rekordid?
Alustame esmalt meestest. 2006. aastal ujus Martin Liivamägi Euroopa lühiraja meistrivõistlustel rahvusrekordiks 1:58,70 ning kuna sünniaastaks on Liivamägil 1988, siis isegi tänaste standartite järgi kvalifitseeruks antud tulemus Eesti juunioride ehk U-18 vanuseklassi tippmargiks.
Järgmisel aastal, 2007, ujus Liivamägi Melbourne MM-il 50m basseinis 200m kompleksi ajaga 2:01,37. Olles endiselt veel 18-aastane on see kahtlemata üks parimaid juunioride rekordeid. Selle asemel on "ametlikuks" juunioride rekordiks märgitud aeg lausa viis sekundit aeglasem.
Väga suur tükk Eesti ujumise ajaloost on nende kahe rekordi mitte tunnustamisel puudu, sest sealt edasi läks Liivamägi 2008. ja 2012. aasta olümpiamängudele ning ujus MM-i poolfinaalis aastal 2009, kus ta esimese ja ainsa eestlasena alistas 200m kompleksujumises kahe minuti piiri.
2006. aastal pidas Eesti Ujumisliit Eesti juunioride rekordiks tulemusi, mis oli ujutud kuni 16-aastaste sportlaste esituses. Ajas muutuvadki vanuseklassid ning see on normaalne nähtus, kuid sportlaste poolt ujutud resultaadid ning vanus tol hetkel ei muutu.
Sama saatus tabas Martti Aljandit 100m kompleksujumises. 2005. aasta lühiraja EM-il murdis ta 100m kompleksujumises finaali ja saavutas seal kuuenda koha tulemusega 54,53. Aljandi sünniaastaks on 1987 ning ta oli tol hetkel 18-aastane, mis teeb antud tulemuse ametlikuks Eesti juunioride rekordiks. Hetkel "ametlikust" rahvusrekordist on kiiremini ujunud ka Liivamägi, kes aasta hiljem sai kirja 54,56. Rahvusrekordina on märgitud aga 54,87.
Absurdne olukord Aivi Liivi rekorditega
Aivi Liiv (tänasel päeval Kulla) ujus 1980-ndate esimeses pooles Eesti mõistes supertulemusi. Tulemused olid nii kõvad, et enam kui 40 aastat hiljem püsivad nad endiselt täiskasvanute rekorditena, rääkimata vanuseklasside tippmarkidest. Siiski on ka temale ülekohut tehtud ühe rekordiga.
1985. aasta suvel peetud universiaadil Jaapanis ujus eestlanna 400m kompleksi ajaga 4:52,04, mis püsis täiskasvanute tippmargina ligi 38 aastat. Huvitaval kombel on unustuste hõlma vajunud fakt, et ujumise hetkel oli Liiv 18-aastane, mis tähendab, et tegemist on Eesti juunioride rekordiga.
Kuna endine tippujuja tähistab sünnipäeva detsembris, siis ei tohiks rekordi arvestamisel olla ka mingeid probleeme. Olukorra teeb veelgi kummalisemaks asjaolu, et tema 1981. aastal ujutud 400m kompleksujumise U-14 rekordit arvestatakse tippmargina. Seega olukorras kus Liiv sai detsembris 15-aastaseks, arvestati tema suvel ujutud U-14 vanuseklassi rekordit, kuid olukorras kus Liiv sai detsembris 19-aastaseks, ei ole arvestatud tema U-18 tippmarki.
Omaette arutamise koht on see, et kas tänasel päeval tuleks Eestis ka vanuseklasside rekordeid arvestada sünnipäeva põhiliselt. Kuna Eestis tippujujate mass ei ole suur, siis reaalsuses seda jälgida ei oleks kuigi reeglina ning ka ajalooliselt oleksid rekordid täpsemad. Arusaadavalt tahetakse maailma ujumise katuseorganisatsiooni meele järgi olla ning seetõttu on muudetud ka rekordite arvestamise reegleid.
Mis ei ole arusaadav on see, et ei ole mitte ühtegi head põhjust, et miks need neli rekordit ei peaks olema kehtivad vanuseklasside tippmargid. Eesti rekordite püstitamisel ei nõuta dopingukontrolli (erinevalt maailma juunioride tippmarkidest) olemasolu ning teisi adekvaatseid põhjuseid ei olegi. Loodetavasti kaine mõistus võidab klounaadi ning antud rekordid kinnitatakse Eesti Ujumisliidu poolt peagi ka ametlikeks tippmarkideks.