Pühapäeval lõppes Budapestis 17. korda peetud lühirajaujumise maailmameistrivõistlused. Kui Eesti sportlaste tulemusi, muljeid ja muud on kohalikus meedias jagatud omajagu, siis keskendume MMile laiemalt ning kuidas ikkagi oli võimalik, et kuue päeva jooksul püstitati 30 maailmarekordit.
Tõsi, 2009. aasta Rooma tavabasseini MM-il ujuti veel rohkem rekordeid, siis kohendati tippmarke 43 korda. Nooremad ujumisfännid, kes toona veel ujumist ei jälginud, said maitse suhu, et kuidas see toona välja nägi. Ujujaid aitas 2009. aastal ka paneeltrikood ehk nö. imetrikood, mis keelustati 2010. aastast, kuid üldine emotsioon oli tänavu väga sarnane 15-aasta tagusele ajale.
Ka individuaalselt nähti erinevaid tippmarke. Ameeriklanna Gretchen Walsh, kes võistles 25 meetri basseinis teistkordselt, oli osaline 11 maailmarekordi sünnil - nendest üheksa ujus ta individuaalselt. Nii palju rekordeid ühel võistlusel ei ole ükski sportlane ujunud. Varasem tippmark kuulus Michael Phelpsi ja Mark Spitzi nimele, kes olümpiamängudel ujusid seitse ilmarekordit, aga seal oli ka vähem distantse kui praegu toimunud MMil ning olümpia toimub teadupärast 50 meetri basseinis.
Siiski on 21-aastase Walshi maailmarekordite kuhi muljetavaldav. Ryan Lochte püstitas enda eduka karjääri jooksul 11 lühiraja maailmarekordit ning Walsh tegi seda kuue päevaga. Kui lisada siia juurde Walshi maailmarekord oktoobrikuust, siis on läbi ajaloo ujunud rohkem tippmarke lühirajal ainult Katinka Hosszu (18) ja Ranomi Kromowidjojo (13).
Budapestis tehti seda, mis Pariisis tegemata jäi
Pariisi olümpiamängude ajal oli ujujate, treenerite kui ka teiste funktsionäride suust palju kisa seoses basseini sügavusega, mis oli tavatult madal. Mida madalam bassein, siis seda rohkem tekib lainetust ja seda keerulisem on liikuda ühest otsast teise.
Suvel toimunud olümpiamängude eel oodati tohutult suurt rekordisadu, aga seda ei juhtunud. Püstitati ainult kaks individuaalset maailmarekordit ja kaks teateujumise tippmarki. Budapestis kohendati 24 individuaalset rekordit ja kuuel korral tehti seda teateujumistes.
Ajalooliselt on olümpia-aastal olnud lühiraja MM võrdlemisi "nõrga" tasemega. Paljud tippujujad võtavad peale olümpiat aja maha ning see annab võimaluse teistele ujujatele. Tänavu oli Budapestis stardis ainult kolm individuaalset Pariisi olümpiavõitjat - Summer McIntosh, Kate Douglass ja Hubert Kos. Olümpiaastatel ehk 2012 ja 2016 ujuti lühiraja MM-il kaks maailmarekordit ning peale Tokyo mänge neli tippmarki.
Kuidas siis ikkagi Ungari pealinnas nii palju rekordeid ujuti? Esmalt tuleks alustada Duna Arenast ehk võistluskompleksist, mis ehitati vähem kui kümme aastat tagasi. Tingimused sportlaste jaoks on seal suurepärased. Lisaks sellele, et tegemist on sügava (3m) basseiniga, siis on koondistel väga palju ruumi.
Televaatajad näevad eelkõige, mis toimub basseinis, kuid kardinate taga tuli 195. koondisel ka ennast mugavalt ära mahutada. Kui paljudel tiitlivõistlustel on koondise alad väga tihedalt kokku pakitud, siis Duna Arenal on lahedalt ruumi kõigile. Ka logistiliselt asub võistlusareen väga heas kohas, mis annab koondistele võimaluse broneerida hotellitoad jalutuskäigu kaugusele.
Kui tingimused on praktiliselt laitmatud, siis tuleb esile tõsta Ungari pealtvaatajaid. Ka Eestist reisisid mitmed fännid sinna, kuid suure enamuse moodustasid ikka ungarlased. Ujumine on seal riigis üks kõige populaarsemaid spordialasid ning olla tippujuja/treener Ungaris tähendab, et sulle avanevad uksed, mis teistele inimestele alati ei avane. Ehk pealtvaatajad on väga teadlikud spordialast, selle nüanssidest ning nad oskavad luua imelise atmosfääri. Sama nägime 2017. aasta maailmameistrivõistlustel.
Järgmisena ei saa mainimata jätta rahvusvahelise alaliidu korraldust. Pole midagi öelda - nad mõistavad päris hästi inimesi, kes ujumisi jälgivad. Eelnevatel aastatel on mitu korda ka ämbreid kolistatud, kuid see on protsessi osa. Seekord panid nad täkkesse - nii sportlaste presentatsiooni, kiire loomuliste autasustamistega kui ka sportlaste intervjuudega. Kõike oli täpselt parajalt ning mitte liiga palju.
Ujujad said lõpuks enda andekust näidata
Suurim faktor maailmarekordite püstitamisel olid siiski ujujad. Kui Pariisis nägime, et bassein mõjutas päris paljusid tippujujaid ning finaalide ajad olid ujumisfännide jaoks frustreerivad, siis nüüd tehti vigade parandus.
Võrreldes 10-15 aasta taguse ajaga on toimunud igal alal palju suurem spetsialiseerumine. Kui varasemalt võisime näha ujujaid, kes erinevatel stiilidel domineerivad, siis nüüd on see pigem harv nähtus. Gretchen Walshi suguseid mitmekülgseid ujujaid saab kokku lugeda ehk ühe käe sõrmedel, kuid lisaks ujumisstiilide spetsialiseerumisele on toimunud ka suurem distantsidele fokuseerimine.
See tähendab omakorda seda, et finaalidesse pääsemiseks tuli peaaegu igal alal ujuda kiirem tulemus, kui eelnevatel MMidel. Samuti nägime Budapestis, et maailmameistriks tulid tihti need ujujad, kes antud distantsi igapäevaselt ka treenivad. 20 aastat tagasi hüppasid andekad ujujad enda põhialadelt kõrvalaladele ning noppisid kuldmedaleid, nüüd see nii lihtne ei ole.
Hea näide on naiste 50- ja 100m rinnuliujumine, kus finaalides ujus ka Eneli Jefimova. 100 meetri võitja Tang Qianting jäi sajandiku kaugusele maailmarekordist, kuid pidi poole lühemal maal leppima hõbemedaliga, kuigi näitas üht kõigi aegade parimat tulemust. Miks? Sest leedulanna Ruta Meilutyte treenib ainult 50 meetri sprinti ja see kajastus ka tema tulemustes - 100m rinnuliujumises jäi ta finaalist välja ja võidutses 50 meetri sprindis. Sarnaseid näiteid võib leida mitmelt teiselt alalt samuti.
Aastal 2025 ootab ujujaid ees 50 meetri basseini maailmameistrivõistlused, mis toimuvad Singapuris. Detsembris selgitatakse Poolas Euroopa parimad lühiraja ujujad.