Eesti karikavõistluste 12-aastase ajaloo jooksul ei ole kunagi varem nii vähe ujumisklubisid võistlustest osa võtnud.
Põhjuseid on mitmeid: Mõned treenerid/klubijuhid on solvunud võistluste toimumisaja pärast ning ei saatnud seepärast ujujaid võistlustulle, mitmed ujumisklubid keskenduvad ainult algõpetusele ning teatud klubide jaoks käib see võistlus logistiliselt ja finantsiliselt ülejõu. Kõik põhjused on legitiimsed ning vaatleme nüüd lähemalt Eesti karikavõistluste kitsaskohti.
Võistluste toimumise aeg
Esmakordselt toimuvad Eesti karikavõistlused sügisesel perioodil. Varasemalt on võistlused peetud aasta esimeses pooles ning mullu selgitati parimad juulis. Suures plaanis väga olulist rolli toimumise aeg ei mängi.
Tõsi, võistluste üldine tase on madalam kui eelnevatel aastatel, sest paljud ujujad on alles hooaja algusfaasis. Samas saavad hüpoteetiliselt kõik osalejad tugevas konkurentsis end hooaja alguses joonele panna ning koguda väärtuslikke võistlusstarte enne enda kõige olulisemaid võistlusi lühirajal.
Eelnevatel karikavõistlustel alati täiskasvanute klassis poodiumile ujunud TOP Ujumisklubi on võistlustulle saatnud vaid viis ujujat. Teatavasti valmistuvad mitmed klubi sportlased oktoobri lõpus toimuvaks Gümnasiaadiks ning võistlustel osalemine oli vabatahtlik.
Oktoobri teises pooles on palju rahvusvahelisi starte tegemas Ralf Tribuntsov ning teda Eesti karikavõistluste toimumisaeg ei sega. Pigem saab ta katsetada, proovida ja analüüsida enda eelnevat treeningprotsessi ning seejärel liikuda järgmise võistluse juurde.
Kokkuvõttes võivad võistlused toimuda ka teisel jaanuaril ja kõik on perspektiivi küsimus. Suurem ja olulisem aspekt on see, et viimastel aastatel on Eesti karikavõistlused hüpanud ühest ajaaknast teise, mis on arusaadavatel põhjustel ebamugav treeneritele.
Nüüd kui algas uus olümpiatsükkel, siis ootaks otsustajatelt pikemat vaadet, et kõik neli järgmist karikavõistlust oleks juba varakult planeeritud ning sobituks loogiliselt Eesti ja rahvusvaheliste mõõduvõttudega.
Euroopa kallim stardimaks
Kui reastada Euroopa riigid, kus on kõige kallim stardimaks ala kohta, siis Eesti jõuab suurema vaevata poodiumile. Ühel alal startimiseks tuleb välja köhida 13 eurot. Võrdluseks, meie põhjanaabrite vanuseklasside riigi meistrivõistlustel tuleb stardi eest välja käia 9 eurot.
Aastast aastasse on stardimaks alaliidu korraldatavatel võistlustel tõusnud. Kui sportlane teeb näiteks kuus starti Kohtla-Järvel, siis tuleb selle eest välja käia 78 eurot. Enamus osalevatest klubidest asuvad väljaspool Ida-Virumaad, mis tähendab, et arvestada tuleb ka transpordi ja majutusega. Vaadates kõige odavamaid majutusvõimalusi, siis tuleb ujujatel võistlusel osalemise eest välja käia 200-300 eurot.
Paljude ujumisklubide argument on aga, et sama ja isegi väiksema summa eest võib käia välismaal võistlemas, kus on ka parem infrastruktuur. Ei saa seda pahaks panna.
Enam kui pooled osalevatest klubidest treenivad igapäevaselt Harjumaa piirkonnas. Kui tahta klubide (loe: ujuja lapsevanema) kulutusi alla viia, siis oleks finantsiliselt mõtekam olnud need võistlused korraldada Tallinnas Sõle ujulas. Jah, siis oleks pidanud majutuse eest tasuma teised klubid, aga suurt pilti vaadates oleks see olnud targem otsus. Ka juulikuus toimunud Eesti lühiraja meistrivõistlused toimusid Kohtla-Järvel, mis loob väga ühepoolse pildi.
Suured ujumisklubid saavad ikka enda võistkonnad välja pandud, aga ülesanne on luua struktuur, kus ollakse toeks ka väiksematele klubidele. Teame ajalooliselt, et nendest klubidest on mitmeid tippe välja kasvanud.
Nii me jõuamegi tänasesse olukorda, kus Eesti Ujumisliidul on enam kui 45 registreeritud ujumisklubi, aga karikavõistlustel osaleb sellest ainult kolmandik.
Võistluste formaat
Kuigi võistluste üldine formaat eelujumine ja finaalid on üsna tavapärane, siis viimastel aastatel on tekitatud "Superkarikas", kus võitja selgub kolme vanuseklassi (absoluut-juuniorid-noored) punktide liites. Paberi peal on tegemist väga hea ideega, aga reaalsuses ei selgitata nii parimat klubi.
Esimene küsimus, mis tuleks küsida: Kas täiskasvanute klassi võidud on väärt täpselt sama nagu noorte- ja juunioride omad? Kui süsteemi eesmärk on esile tõsta noori ujujaid, siis nende jaoks eraldi arvestus on õige ja hea. Samas on alati eesmärk kasvatada üles sportlased, kes potentsiaalselt suudaksid tegusid teha täiskasvanute konkurentsis. Seepärast hinnata täiskasvanute klassi võitu võrdväärselt noorte ja juunioride omadega on väär.
Kuidas see reaalsuses välja näeb? Ralf Tribuntsovi 50m liblikujumise võiduaeg 22,84, mis kuulub maailma hooaja edetabeli esikümnesse on võrdväärne noorte klassi võidutulemusega 25,39. Võistluste lõpus liidetakse ühe ujumisklubi noorte, juunioride, täiskasvanute punktid ja selgitatakse "Superkarika" võitja.
Samuti on kummaline, et kui kõikidel teistel aladel arvestatakse ühest klubist kahe parima ujuja punktid, siis 400m distantsidel ainult üks. Hüpoteetiliselt klubi, kes keskendub pikamaaujujate arendamisele kaotab väga väärtuslikud punktid. Lisaks ei ole neil võimalus ujuda 800- ja 1500m vabaujumise distantse, sest neid alasid ei ujuta. Kas me saame ikka öelda, et võrdsetel tingimustel selgub parim?
Kokkuvõttes tuleks tulevikku silmas pidades vaadata ka minevikku. Kui kõigi aegade esimesel karikavõistlusel aastal 2012 osales 24 võistkonda ning 12 aastat hiljem on võistkondi peaaegu poole vähem, siis midagi on valesti.
Tänapäeva maailm on piisavalt avatud, et kõik ujumisklubid saavad osaleda nendel võistlustel, kus nad õigeks peavad. Siiski Eesti meistrivõistlused ja karikavõistlused on paljudele olulise kaaluga ning ka ujujatele, treeneritele, taustatiimidele tuleb pakkuda väärtust ning rekordiliselt madal osalejate arv on selge sõnum korraldajatele.
Võistluste toimumise aeg
Esmakordselt toimuvad Eesti karikavõistlused sügisesel perioodil. Varasemalt on võistlused peetud aasta esimeses pooles ning mullu selgitati parimad juulis. Suures plaanis väga olulist rolli toimumise aeg ei mängi.
Tõsi, võistluste üldine tase on madalam kui eelnevatel aastatel, sest paljud ujujad on alles hooaja algusfaasis. Samas saavad hüpoteetiliselt kõik osalejad tugevas konkurentsis end hooaja alguses joonele panna ning koguda väärtuslikke võistlusstarte enne enda kõige olulisemaid võistlusi lühirajal.
Eelnevatel karikavõistlustel alati täiskasvanute klassis poodiumile ujunud TOP Ujumisklubi on võistlustulle saatnud vaid viis ujujat. Teatavasti valmistuvad mitmed klubi sportlased oktoobri lõpus toimuvaks Gümnasiaadiks ning võistlustel osalemine oli vabatahtlik.
Oktoobri teises pooles on palju rahvusvahelisi starte tegemas Ralf Tribuntsov ning teda Eesti karikavõistluste toimumisaeg ei sega. Pigem saab ta katsetada, proovida ja analüüsida enda eelnevat treeningprotsessi ning seejärel liikuda järgmise võistluse juurde.
Kokkuvõttes võivad võistlused toimuda ka teisel jaanuaril ja kõik on perspektiivi küsimus. Suurem ja olulisem aspekt on see, et viimastel aastatel on Eesti karikavõistlused hüpanud ühest ajaaknast teise, mis on arusaadavatel põhjustel ebamugav treeneritele.
Nüüd kui algas uus olümpiatsükkel, siis ootaks otsustajatelt pikemat vaadet, et kõik neli järgmist karikavõistlust oleks juba varakult planeeritud ning sobituks loogiliselt Eesti ja rahvusvaheliste mõõduvõttudega.
Euroopa kallim stardimaks
Kui reastada Euroopa riigid, kus on kõige kallim stardimaks ala kohta, siis Eesti jõuab suurema vaevata poodiumile. Ühel alal startimiseks tuleb välja köhida 13 eurot. Võrdluseks, meie põhjanaabrite vanuseklasside riigi meistrivõistlustel tuleb stardi eest välja käia 9 eurot.
Aastast aastasse on stardimaks alaliidu korraldatavatel võistlustel tõusnud. Kui sportlane teeb näiteks kuus starti Kohtla-Järvel, siis tuleb selle eest välja käia 78 eurot. Enamus osalevatest klubidest asuvad väljaspool Ida-Virumaad, mis tähendab, et arvestada tuleb ka transpordi ja majutusega. Vaadates kõige odavamaid majutusvõimalusi, siis tuleb ujujatel võistlusel osalemise eest välja käia 200-300 eurot.
Paljude ujumisklubide argument on aga, et sama ja isegi väiksema summa eest võib käia välismaal võistlemas, kus on ka parem infrastruktuur. Ei saa seda pahaks panna.
Enam kui pooled osalevatest klubidest treenivad igapäevaselt Harjumaa piirkonnas. Kui tahta klubide (loe: ujuja lapsevanema) kulutusi alla viia, siis oleks finantsiliselt mõtekam olnud need võistlused korraldada Tallinnas Sõle ujulas. Jah, siis oleks pidanud majutuse eest tasuma teised klubid, aga suurt pilti vaadates oleks see olnud targem otsus. Ka juulikuus toimunud Eesti lühiraja meistrivõistlused toimusid Kohtla-Järvel, mis loob väga ühepoolse pildi.
Suured ujumisklubid saavad ikka enda võistkonnad välja pandud, aga ülesanne on luua struktuur, kus ollakse toeks ka väiksematele klubidele. Teame ajalooliselt, et nendest klubidest on mitmeid tippe välja kasvanud.
Nii me jõuamegi tänasesse olukorda, kus Eesti Ujumisliidul on enam kui 45 registreeritud ujumisklubi, aga karikavõistlustel osaleb sellest ainult kolmandik.
Võistluste formaat
Kuigi võistluste üldine formaat eelujumine ja finaalid on üsna tavapärane, siis viimastel aastatel on tekitatud "Superkarikas", kus võitja selgub kolme vanuseklassi (absoluut-juuniorid-noored) punktide liites. Paberi peal on tegemist väga hea ideega, aga reaalsuses ei selgitata nii parimat klubi.
Esimene küsimus, mis tuleks küsida: Kas täiskasvanute klassi võidud on väärt täpselt sama nagu noorte- ja juunioride omad? Kui süsteemi eesmärk on esile tõsta noori ujujaid, siis nende jaoks eraldi arvestus on õige ja hea. Samas on alati eesmärk kasvatada üles sportlased, kes potentsiaalselt suudaksid tegusid teha täiskasvanute konkurentsis. Seepärast hinnata täiskasvanute klassi võitu võrdväärselt noorte ja juunioride omadega on väär.
Kuidas see reaalsuses välja näeb? Ralf Tribuntsovi 50m liblikujumise võiduaeg 22,84, mis kuulub maailma hooaja edetabeli esikümnesse on võrdväärne noorte klassi võidutulemusega 25,39. Võistluste lõpus liidetakse ühe ujumisklubi noorte, juunioride, täiskasvanute punktid ja selgitatakse "Superkarika" võitja.
Samuti on kummaline, et kui kõikidel teistel aladel arvestatakse ühest klubist kahe parima ujuja punktid, siis 400m distantsidel ainult üks. Hüpoteetiliselt klubi, kes keskendub pikamaaujujate arendamisele kaotab väga väärtuslikud punktid. Lisaks ei ole neil võimalus ujuda 800- ja 1500m vabaujumise distantse, sest neid alasid ei ujuta. Kas me saame ikka öelda, et võrdsetel tingimustel selgub parim?
Kokkuvõttes tuleks tulevikku silmas pidades vaadata ka minevikku. Kui kõigi aegade esimesel karikavõistlusel aastal 2012 osales 24 võistkonda ning 12 aastat hiljem on võistkondi peaaegu poole vähem, siis midagi on valesti.
Tänapäeva maailm on piisavalt avatud, et kõik ujumisklubid saavad osaleda nendel võistlustel, kus nad õigeks peavad. Siiski Eesti meistrivõistlused ja karikavõistlused on paljudele olulise kaaluga ning ka ujujatele, treeneritele, taustatiimidele tuleb pakkuda väärtust ning rekordiliselt madal osalejate arv on selge sõnum korraldajatele.