Nädalavahetusel peetakse Tartus Baltimaade meistrivõistlused. Kuigi võistlus on juba pikkade traditsioonidega, siis viimastel aastatel on tekkinud selge tendents, kus tippujujad jätavad võistluse pigem vahele. Sellel on erinevaid põhjusi ning ka Eesti Ujumisliidu tegevusetus suudab endiselt hämmastada.
Tulles tagasi tänasesse päeva, siis stardinimekirja sirvides võib taas tõdeda, et nädalavahetusel ei selgitata välja Baltimaade parimat ujumisriiki vaid Baltimaade meistrivõistluste võitjat. Jõuvahekorrad Baltikumis on üsnagi selged - Leedu on kõikide tiitlivõistluste (sh juunioride) arvestuses selgelt parim. Siis järgnevad Liivimaa parimad veetaltsutajad ning lõpuks lätlased, kes on Euroopa ja maailma mastaapis pigem statisti rollis.
Idee poolest on Baltimaade meistrivõistlused vägagi lahe mõõduvõtt, kuid aastast aastasse - ja eriti Eestis toimuvatel võistlustel - on suhtumine, et teeme selle kuidagi lihtsalt ära. Vaatame kasvõi Eesti Ujumisliidu ükskõiksust selle võistluse suhtes - artikli kirjutamise hetkel on võistlusteni jäänud vähem kui 24 tundi ning kui siinkirjutaja ei oleks ise üks paras ujumisnohik, siis ei teaks, et Tartus selguvad Baltimaade meistrid.
0 võistlustele sissejuhatavat artiklit alaliidu kodulehel, 0 märget sotsiaalmeedias, et taoline võistlus üldse toimub, 0 pressiteadet massimeediale, et teavitada üldsust. Ei ole ka seetõttu väga üllatav, et kuigi Kregor Zirk ja Eneli Jefimova on olümpiafinalistid ning ujumine üks kõige edukam spordiala Eestis, siis eraettevõtete toetus on piinlikult väike. Hea näide oli veebruari keskel toimunud Zirk Swim Cup, kus võistluse eelarve (tänu imelistele koostööpartneritele) oli suurem kui Ujumisliidu aastane toetus eraettevõtetelt.
Miks tippujujad ei ole stardis?
Alustame esmalt eestlastest. Meie kaks kõige säravamat tippu - Zirk ja Jefimova - on Baltimaade meistrivõistlustel olnud viimasel viiel aastal nagu kuuvarjutused ning seda hea põhjusega. Zirk osales viimati sel võistlusel 2019. aastal ning Jefimova kaks viimast võistlust pärinevad aastatest 2019 ja 2023.
Neil on kahtlemata kasulikum Baltimaade meistrivõistluste asemel olla treeninglaagris, teha trenni ning siis osaleda mõõduvõttudel, kus on ka rahalised auhinnad. Mõlemad on maailma tippu kuuluvad ujujad ning näiteks Jefimovale ei anna mitte midagi kui ta järjekordselt kalendriga konkurendid paika paneb ja selle eest kolm eurot maksva medali kaela saab.
Ka tänavu on mõlemad ujujad stardinimekirjast puudu. Zirk naaseb võistlustulle alles aasta teises pooles ning Jefimova veebruari keskel Tartus juba startis ning keskendub Helsinki Swim Meetile, mis peetakse veidi vähem kui kuu aja pärast ning kus on ka rahalised auhinnad. Seega meie kaks kõige säravamat kuldkala vaatavad koos treeneritega suurt pilti ning Baltimaade meistrivõistlused sinna sisse ei mahu, sest sel võistlusel ei ole mingit kaalu.
Siin võiks anda vastulöögi, et riigi esindamine on ikka auasi - eksole? Jah, on küll ja mõlemad ujujad on tiitlivõistlustel seda teinud äärmiselt edukalt. Kõik teavad, et Leedu on number 1 hetkel, isegi kui Baltimaade meistrivõistluseid ei võideta, sest ka nende tippujujaid see võistlus lihtsalt ei kõneta.
Eestis on ka teisigi tippe, kes tänavu ei stardi. Euroopa meistrivõistluste finalist Ralf Tribuntsov keskendub pigem treeningutele, Daniel Zaitsev taastub veel õlaoperatsioonist, Alex Ahtiainen osaleb hoopis Hispaania meistrivõistlustel. Kui lühiraja MM-il oli stardis kümme eestlast, siis nädalavahetusel on nendest stardis ainult üks - Maria Romanjuk.
Romanjuk on Baltimaade meistrivõistlustel üks kõige edukamaid ujujaid läbi aegade, olles võitnud 19 individuaalset kuldmedalit, kellest rohkem on suutnud vaid Natalia Hissamutdinova (Mäting), kes sajandi alguses võidutses 27. korral.
Mis on leedukate ja lätlaste vabandus?
Baltimaade meistrivõistlusi vaadates tuleb vaadata ka konteksti. Noorte ujujate jaoks on see hea võimalus proovile panna rahvusvahelises konkurentsis, kuid viimastel aastatel näeme selgelt seda, et Leedu parimad juuniorid ning nende treenerid tahavad võistelda veelgi tihedamas konkurentsis.
Ei ole muidugi mingi häbiasi Baltimaade meistrivõistlustel stardis olla, kuid Aura ujula ei ole tingimuste poolest kuigi hea võistluskeskus. Puudub lõdvestusbassein ning õhukvaliteet on sarnane Sahara kõrbe tingimustele ehk väga palav.
Lisaks konkurentsile ja rahale on see suur põhjus miks me ei näe Leedu ujumise superstaare nagu olümpiavõitjat Ruta Meilutytet või Pariisi olümpia viiendat meest Danas Rapsyst. Raputada haavale veelgi soola peale lähevad Leedu parimad ujujad ühiselt välislaagrisse ning seda kaks päeva enne Baltimaade meistrivõistlusi, mis annab selge indikatsiooni, et mida nemad sellest kõigest arvavad.
Leedu ujumine on suurepärases seisus. Sest lisaks parimatele täiskasvanutele saadavad nad Slovakkiasse laagrisse ka enda parimad noored, kus nad saavad tippude kõrval harjutada. Treeninglaagrisse sõidab 24 ujujat ja viis treenerit.
Lätlaste koha pealt on asi üsnagi kiire ja konkreetne, sest maailma tippu kuuluvaid ujujaid neil lihtsalt ei ole. Tõsi, Ieva Maluka on viimastel aastatel kuulsa USA treeneri Bob Bowmani käe all arenenud, kuid tema treenib Ameerikas ning seega ei ole asja ka temal Tartusse.
Kuigi tippujujaid lätlastel ei ole, siis nende kiituseks tuleb öelda, et nad üritavad seda olukorda läbi erinevate lahenduste parandada. Kutsudes Lätti erinevaid maailma tipptreenereid koolitusi läbi viima, tehes välismaal noortele koondise ühislaagreid koos erinevate spetsialistidega ning üritades luua süsteemi, kus võiks tulevikus mõni tipp tulla.
Mis on lahendus?
Nagu eelnevalt mainitud, siis Baltimaade meistrivõistlused on kontseptsiooni poolest väga lahe võistlus, kuid struktuur on selline, et praktiliselt võib iga külajõmm stardipukkidele astuda. Võistluste atraktiivsemaks tegemine tippudele, osalevatele sportlastele kui ka pealtvaatajatele koosneb mitmest komponendist.
Esiteks, tuleks tekitada adekvaatsem võistlusele pääsemise statuut. Kui kõik kolm riiki paneks igale alale välja näiteks neli ujujat, siis see teeks 12 sportlast ala kohta. Kaks vahetust ning punkte skoorivad näiteks kaheksa parimat. See looks vähemalt Eestis sisemise konkurentsi koondisesse pääsemisel ning tõstaks pikemas perspektiivis ka sportlaste taset.
Hetkel saab praktiliselt igaüks starti ning on automaatselt Eesti koondislane. Põhjus on lihtne - alaliit tahab koguda võimalikult palju stardiraha, sest väliste koostööpartnerite puudumisel haigutab eelarves muidu suur miinus. Sportlaste limiit tekitab konkurentsi ning koondisesse pääsevad parimatest parimad. Isegi kui tipud alati kohal ei ole, siis see annab ujujatele, kes ehk suurtele tiitlivõistlustele (OM; MM; EM) veel ei pääse vajaliku lisasammu ning ühtekuuluvustunde.
Teiseks, mis on väärt Baltimaade meistrivõistluste võit? Vastus: suur karikas ning sotsiaalmeedias üheks päevaks ehtimine tiitliga "🏆 Baltimaade parim ujumisriik 🏆", mis kogub kindlasti laike, aga see on kõik. Hetkel toimuvad võistlused igal aastal erinevas riigis - 2026 Lätis, 2027 Leedus ja siis taas Eestis. Baltimaade meistririik võiks ja peaks saama automaatse korraldusõiguse. Valitsev meister saab alati korraldada võistlust enda kodus ning võidul on kohe suurem kaal. Siia võiks hüpoteetiliselt lisada ka klausli, et võitja võib otsustada, et kas võistlus peetakse lühirajal või tavabasseinis.
Pealtvaatajatele võistluse atraktiivsemaks tegemine ei ole keeruline, aga see nõuab tegevusplaani. Kõik algab koostööpartneritest ning see tekitab võimalused, et kui vaatemänguliseks saab võistluse teha. Seejärel on asi kinni juba detailides - võistluste promo, kohapealne melu, kättesaadav informatsioon pealtvaatajatele. 24 tundi enne starti ei ole suutnud Eesti Ujumisliit avalikustada isegi stardinimekirjad, et isegi kui inimesed tahaksid huvituda, siis neile ei anta see võimalus.
Lõpetuseks taanduvad kõik spordivõistlused raha peale. Kas riikide vahelisel mõõduvõttul peaksid olema rahalised auhinnad - see on vaieldav, kuid teatud tasemega sportlasele võiks kompensatsioon olla. Siit võib võtta šnitti suurematelt Euroopa kommertsvõistlustelt, kus makstakse parimatele ujujatele osalustasu. Baltimaade meistrivõistluste kontekstis võiksid osalustasu teenida olümpialased kui ka võistluste kuus parimat resultaati ujunud sportlast.
Päeva lõpuks on kõik kinni tahtes ja motivatsioonis. Kregor Zirk tõestas veebruari keskel enda võistlusega, et pikalt planeerides, koostööpartneritega läbi rääkides ning tehes asja südamega (!!!) saab korraldada ka mitte ideaalsetes tingimustes kõrge korraldustasemega võistlust. Ja mis oli Kregori esimene plaan 2026. aasta Zirk Swim Cupiks? Kuidas viia sportlaste auhinnaraha kompott veelgi suuremaks - 5000-10 000 euro vahemikku. Mõtle, planeeri, teosta!