Otse põhisisu juurde

ÜLEVAADE: Eesti karikavõistluste head ja vead


Nädalavahetusel peetud Eesti karikavõistlustel krooniti Spordiklubi Garant 13. korda toimunud võistluse ajaloos kuuendat korda võitjaks. Tehti palju ilusaid sooritusi ning leidus rohkelt positiivset, aga nagu alati on mündil kaks külge ja leidus asju, mida saaks tunduvalt parandada.

PriitSwim suhtles enam kui kümne erineva ujuja ja asjapulgaga, kes ka kohapeal viibisid. Mõned allolevatest tähelepanekutest tulevad aga aktiivsetelt PriitSwim lugejatelt, kellel oli asjadest enda arusaam. Seega paneme kõik head ja vead ühte suurte kompotti ning hakkame seda suppi delikaatselt serveerima. 

Alustada tuleb kahtlemata Eesti karikavõistluste peategelastest ehk ujujatest, kes vaatamata Aura ujulas valitsenud metsikust kuumusest suutsid kivist välja pigistada viimasegi vee. Meie tippujujad näitasid erinevatel distantsidel head minekut ning suutsid kirja saada meeste konkurentsis 11 Eesti hooaja tippmarki ning naiste seas kuus edetabeli esikohta väärivat sooritust. 

Kuigi vingeid sooritusi oli palju, mida vürtsitas eelkõige kolmekordne olümpialane Dylan Carter, siis ujumisfännid nendele kaasa elada ei saanud. Jah, kohapeal viibijad said, kuid spordiala kasvatamiseks ning nähtavamaks muutmisel tuleb sellistel võistlustel kaasata ka live-ülekande võimalus. Eestis on kord aastas meistrivõistlused lühirajal, tavabasseinis ning siis äsja toimunud karikavõistlused. Kolm võistlust aastas ei ole mingi eriline number. Live-ülekande juurde tuleme veel hiljem tagasi ning alternatiivsetest võimalustest. 

Nähtavamaks muutmise toonil võib jätkata võistluste eelse promoga Eesti karikavõistluse aadressil. Jättes kõrvale fakti, et osalejate nimekiri avalikustati võistlustele eelneval päeval, mis ka kuidagi sellele kaasa ei aita, siis suurem töö tuleb ära teha kahel nädalal enne võistlust. Tuleb tekitada huvi võistluste vastu (mitte ujujatele) ning seda siis erinevate tegevustega "müüa". 

Tehes lihtsat meediamonitooringut Eesti karikavõistluste kohta, siis selgub tõsiasi, et alaliit on kahjuks teinud null pingutust, et karikavõistlused jõuaksid suurema auditooriumini. Isegi kujundujujate esitused Kohtla-Järvel said Eesti rahvusringhäälingus (ERR) videopildi vahendusel kajastust, kuid seda eelkõige sealse spordisõbra ja ERR-i korrespondendi Rene Kundla aktiivsuse tõttu. Kujundujumist harrastab Eestis 100 ja ujumist 17 000 inimest. 

Kui võistluste eelsel perioodil ei ole massimeedias avaldatud ühtegi uudislõiku, siis ka võistluste ajal mitte. On teadatuntud tõde Eesti spordimeedias, et iga alaliit peab ise pingutama enda spordiala nähtavuse pärast ning arvestades fakti, et kohal oli ka lühiraja MM-i medalist ja kolmekordne olümpialane Carter kui ka Eestis harva võistlev Ralf Tribuntsov, siis uudisväärtust oleks olnud rohkem kui küll. Mis on lahendus? Alustada tuleks lihtsatest pressiteadetest, võtta mõned tsitaadid tippujujatelt enne võistlusi ning siis läkitada erinevate väljaannete poole. Kui abirattad ära võtta, siis saaks läheneda juba strateegilisemalt suurema nähtavuse nimel. 

Välisvõistlejaid oli vähe, aga lisasid supile maitset

Hea maitse Eesti karikavõistlustel jäi suhu Spordiklubi Garanti välismaalaste tõttu. Lisaks Carterile oli stardis veel kolm Hispaania ujujat, kes kõik ka vähemalt ühe alavõidu kirja said. Kui ma peaksin võistlema Garanti vastu, siis see kindlasti meeldiv ei oleks, et nad on teiselt poolt piiri abijõude toonud, kuid suurt pilti vaadates on taoline samm vägagi tervitatav. 

Esiteks, Garant tegutses mängureeglite piires ning miski ei keela neil tuua välismaa ujujaid võistkonda. Kui stardis oleks Leon Marchand, siis oleksime kõik neli käppa taeva poole rõõmustamas. Aga isegi nende nelja ujujaga tõusis võistluste keskmine tase hoobilt kõrgemaks ja see on positiivne asi Eesti ujujatele, kes tunnevad koduseid konkurente nagu enda õde-venda. 


Eesti karikavõidu nimel heitles kokku 22 klubi, mis on üllatavalt madal number ning isegi mitme osalenud klubi seast nägime me väga palju puudujaid. Arvestades, et Ujumisliidu hingekirja kuuluvatest klubidest oli osalejaid vähem kui 50%, siis see on võrdlemisi kõnekas fakt. Eks põhjuseid oli kindlasti erinevaid, et miks ühed või teised ujujad ning klubid stardis ei olnud, kuid kas saab seda nendele ka pahaks panna? 

Paraku on karikavõistlused punktis, kus suurim auhind on au ja kuulsus. Kui Spordiklubi Garant on nutikas, siis kasutavad nad selle turunduslikel eesmärkidel järgmise aasta jooksul enda kasuks ära, kuid peale selle ei erinenud see võistlus tavapärasest 10-aastaste laste mõõduvõtust. Ainult võistluste silt erines.  

Paar eurot maksev karikas on tore mälestus kaminasimsil ja individuaalsetele võitjatele antud miniatuurne karikas nunnu, kuid Eesti karikavõistlustega peaks kaasas käima suurem prestiiž ning atraktiivseks võistluseks on vaja rahalist auhinnafondi. Tänavu ei teeninud mitte ühtegi kopikat nii üldvõitja ega ka individuaalselt parimad ujujad. See on alaliidu ülesanne leida võistlustele nimisponsor, panna külge rahalised auhinnad klubidele, et kohal oleksid parimatest parimad ning siis turundada võistlust selliselt, et potentsiaalsed koostööpartnerid oleksid huvitatud alaliiduga koostööst. Viimase kümne aasta jooksul on ujujad muutunud kiiremaks, treenerid nutikamaks, aga võistlused endiselt samasugused nagu 2015. aastal. Miski siin võrrandis ei ole päris õige. 

Tiimisport ja võistkonnakaaslastele kaasa elamine on vinge

Üks tegur mida USA klubid, ülikoolivõistkonnad ja koondis teeb maailmas kõige paremini on tiimikultuuri tekitamine. Ääretult lahe on vaadata ka Eesti ujujaid basseiniääres kaasa elamas enda võistkonnakaaslastele, et saada need mõned plusspunktid rivaali ees. Eestlased oskavad teineteisele kaasa elada ja suurepäraselt, tuleb ainult panna see õigesse raamistikku ja voila

Seetõttu on karikavõistluste kontseptsioon ääretult lahe sportlastele ning emotsioonid aitavad luua basseinis seda õiget võistlusatmosfääri. Siin võiks pikemalt peatuda punktisüsteemil, alade valikul, kuid need ei ole praeguses kontekstis nii olulised. Kuigi basseinis on loodud atmosfäär ujujate poolt, siis karikavõistluste kogu kontseptsioon on tiimide vaheline heitlus. 


Kahjuks oli ujumisfännidel väga keeruline jälgida punktisüsteemi. Heaks võrdluseks on USA üliõpilasmeistrivõistlused, kus peale iga ala on detailne punktiskoor. Eesti karikavõistlustel said basseinist väljaspool kaasa elavad inimesed ülevaate punktidest alles peale iga võistlusosa lõppu. Lihtne detail, aga automaatselt on väga suur sihtgrupp põnevast klubide vahelisest heitlusest väljas. 

Kuidas siis tuua spordiala fännidele lähemale kui live-ülekande jaoks alaliidul raha ei jätku. Tänapäeva ühiskonnas on enamikel telefonid, mis lubavad filmida võrdlemisi hea kvaliteediga. Panna tribüünile inimene, kes filmib üles kõik tugevamad vahetused ja postitab need alaliidu sotsiaalmeediakanalitesse koos live-punktiskooriga. Lihtne ja vähe resurssi nõudev tegevus. Lugupidamisest kõigi ujujate vastu, võimalus filmida üles kõik vahetused ja postitada need Youtube kanalile. 

On näha üsna selgelt, et alaliidul on võistluste kajastuse osas vägagi ühe dimensiooniline mõtteviis. Võistluste ajal tehtud Instagrami storyd olid kõik teretulnud ja toredad, kuid see on väga kindla sihtgrupi - ujujad ja treenerid - kõnetamine. Meediat laiemalt vaadeldes tuleb mõista, et kuigi ujujate ja treenerite sihtgruppi on vaja kõnetada ja see on kõik õige, siis spordiala arengu jaoks on vaja näha suuremat pilti. Siin tulebki mängu asjaolu, et kui strateegiliselt vaadatakse Eesti siseseid võistlusi (karikavõistlused peaks juu kõrgel kohal olema?!), kas üldse koostatakse strateegia võistluste kajastamiseks ning mis on selle sisuline tegevus. 

Lõpetuseks võiks välja tuua tehnilise pause, mis tundub, et käib kaasas iga võistlusega ja kasutada ujujate "värvikat" sõnakasutust nende kohta, kuid alustasime ja lõpetame positiivsel noodil. Eesti karikavõistlustel on meeletu potentsiaal olla vabariigi üks vingemaid kui mitte kõige vingem ujumisvõistlus. 

Seal on olemas tiimide vaheline konkurentsi komponent, seal on au küsimus, seal on punktisüsteem, mis paari täiendusega oleks pealtvaatajatele hästi jälgitav ning ujujatele pingutust nõudev. Spordis müüb emotsioon ning seda suudab see võistlus pakkuda. Meil on Eesti ujumises olemas kiired ja vinged kujud, kes ei ole suu peale kukkunud ning muudavad rivaliteedi klubide vahel veelgi vihasemaks. 

POPULAARSED POSTITUSED

Kõik vajalikud lingid, et mugavalt jälgida Helsinki Swim Meet'i

Ligi 700 sportlast hüppab 20.-21. aprillini peetaval Helsinki Swim Meet'il vette. Kuue erineva riigi seas on Eesti esindatud lausa 62 ujujaga. Stardis on Eesti parim naisujuja Eneli Jefimova kui ka teised koondislased nagu Alex Ahtiainen, Maria Romanjuk ja Mark Iltšišin. 

Jürisoo jäi kahe sajandiku kaugusele 41 aastat ema nimel olevast rahvusrekordist

Helsingis peetud mõõduvõtul oli 17-aastane Miriam Jürisoo väga lähedal, et alistada enam kui 41 aastat püsinud Eesti U-18 vanuseklassi tippmark, mis kuulub Jürisoo emale. 

6 hullu fakti Eneli Jefimova ajaloolisest 50 meetri rinnuliujumise rekordist

Iga lugupeetud spordisõber teab juba, et Eneli Jefimova alistas lõpuks 50 meetri rinnuliujumises 30-sekundi piiri ja viis rahvusrekordi 29,83-ni. Naiste rinnuli sprindi maagiline piir on nüüd pihuks ja põrmuks tehtud, kuid on veel kuus hullu fakti, mis uue rekordiga kaasas käib.

Jefimova säras Eesti rekordi ja kauaoodatud barjääri langemisega, eestlastele 11 medalit

Soome pealinnas alanud Helsinki Swim Meet esimesel võistluspäeval säras Eneli Jefimova 100 meetri rinnuliujumise Eesti rekordi ja maailma hooaja kolmanda tulemusega. Eestlased teenisid avapäeval 11 medalit. 

Inglismaal raskused ületanud Denissov: enesekindlus kasvab ja tulemused paranevad

Sügisel enda ujumiskarjääris kannapöörde teinud ja Inglismaale õppima ning treenima siirdunud Aleksei Denissov tunnistab PriitSwimile antud intervjuus, et esimene poolaasta välismaal oli tõsine proovikivi. Nüüd on 16-aastane ujuja kohanenud nii füüsiliselt kui ka vaimselt ning ütleb, et tulemused ja enesekindlus kasvab, mis innustab edasi töötama.